Rootsi analüütik: ärge kuulake euromuinasjuttu

„Praeguses olukorras on suhteliselt odav kroon Rootsi majandusele tänases kriisis üks parimaid ravimeid. Teisalt on euro stabiilsus suuresti illusioon, varjates tugevaid sisepingeid,“ kirjutab Lindvall.

Pidevalt muutuvas maailmas on vaja mehhanisme, mis võimaldavad majandusel kohaneda. Üks kõige tõhusamaid selliseid mehhanisme on vabalt ujuv valuuta. Alternatiiv on äärmiselt paindlik tööturg (ja palgad) ning avatud majandus. See ei vasta Rootsi mudelile ega ka peaaegu ühegi euroala riigi mudelile.

Rootsi on väga sõltuv ekspordist ja seega maailma majanduskonjunktuuri muutustele väga tundlik. Täna pole hädas üksi autoitööstus, vaid ka teine oluline ekspordiala – puidutööstus. Nõrk kroon on praegu parim tugi nii Rootsi tööstusele kui tööturule.

Võib ju väita, et krooniliselt nõrk valuuta konserveerib tööstuse struktuuri, takistades ettevõtlusel väärtusahelas ülespoole liikuda. Mis aga öelda siis, kui liiga tugev valuuta toob kaasa hoopis allajäämise rahvusvahelises konkurentsis ja deindustrialiseerimise? See protsess on juba kaugele arenenud nii USAs kui mitmetes euroala riikides. Suurtes raskustes on näiteks Hispaania, Itaalia, Iirimaa ja Kreeka.

Euroala keskmine majanduskasv pole olnud kuigi muljetavaldav ning kiire kasvuga riikides pole see olnud jätkusuutlik. Kõrge inflatsioon, madal euroala intress ja tugev valuuta on riikides nagu Iirimaa ja Hispaania paisutanud sellise kinnisvaramulli, millele maailmas naljalt võrdväärset ei leia.

Saksamaa, Holland ja Soome, mis on ühed kõige parema finantsseisuga riigid euroalal, peavad varsti oma euroala naabritele appi minema. Ja ka Rootsi on juba võtnud suure koorma oma pankade ohjeldamatu laienemise tõttu Balti riikides. Need riigid on nagu Iirimaa ja Hispaania üle elanud laenudel tuginenud kiire kasvuperioodi, samal ajal kui kiire palgatõus õõnestas konkurentsivõimet ja valuuta oli seotud euroga.

Suurte disproportsioonide tõttu majanduses ootab Balti riike ränk majanduslangus. Suure osa vajalikust kohanemisest aitaks teoks teha devalveerimine. Kuna aga lõviosa laenudest on valuutas, tooks see Rootsi pankadele laenukahjumite järsu kasvu ning lõpparve maksaksid ikka Rootsi maksumaksjad, kirjutab Lindvall.