Oht peitub informatsiooni – ja seega väidetavalt ka võimu – kontsentreerumises. Google mitte lihtsalt ei juhata kasutajaid veebis oleva teabe juurde, vaid ka kogub kasutajate kohta teavet. Kui otsingumustreid analüüsides on võimalik kaardistada gripipuhanguid ja prognoosida filmi kassaedu, kas ei saa seda siis kasutada ka turu liikumiste ja isegi revolutsioonide ennustamiseks?
Isegi kui Google kasutab isiklikku informatsiooni vaid kasutajate endi huvides, siis kujutab ta endast suurepärast sihtmärki valitsustele. Tõsi, reeglina astub Google valitsuste päringutele vastu – see oli Yahoo, kes andis Hiina valitsusele teavet ühe blogija kohta, kes hiljem sellepärast vangi pandi, mitte Google.
Google’ist on saanud informatsioonivalvur: kui sinu veebikülg ei ole Google’i pingereas kõrgel kohal, siis oled sa nagu puu, mille kukkumist metsas keegi ei kuule. Mis loeb see, et inimesed võivad infootsinguil vabalt Google’ist mööda minna ja muid otsinguriistu kasutada, kui nad seda lihtsalt ei tee.
Kas aga informatsioon tähendab automaatselt võimu? Otsene võim, mida info annab, on avalikustamise ähvardus. Sellist võimu kasutavad info valdajad salatsevas läbipaistmatus maailmas, kus juurdepääs infole on piiratud.
Üldiselt aga info vaba vool hoopis vähendab võimu kontsentratsiooni, nii et me võidame sellest, et Google seda vahendab. Pole regulatiivset süsteemi, mida ma usaldaksin rohkem, kui sedasama vastuoluliste huvide sasipundart. Mis iganes lühiajaline kiusatus Google'i ees ka ei seisaks – manipuleerida otsingutulemustega, kasutada ära isikute kohta kogutud teavet või oma mõjuvõimu – võib ettevõte neile järele andes palju kaotada, sest maailm jälgib iga ta liigutust.
Veel enam – Google mitte lihtsalt ei väldi kurjust, vaid ta ka võitleb aktiivselt selle vastu. Nii näiteks võitleb Google tsensuuri vastu – tegude, mitte jutuga. Selle asemel, et niisama tsensuuri koledusest jahvatada, püüab Google endale Hiina maamiinide vahel teed rajada, võisteldes poliitilise eliidi poolt soositud konkurendiga ning andes viisakalt kasutajatele mõista, et nad ei saa alati täit pilti.
Google muudab inimeste ootusi informatsioonile – seda isegi USAs, kus ametlikult küll tsensuur puudub, kuid valitsus ja ettevõtted ikka hämavad. Riikides, kus Google’it tümitatakse selle eest, et too takistab juurdepääsu infole, viitab Google info puudumisele – otsing annab inimestele teada, et info on olemas, aga juurdepääs sellele on takistatud.
Teisalt, iga kord, kui mõni hiinlane Google’ist vastuse saab, siis küllap mõtleb ta: "Miks ei saa ma sellist infot kõigi ja kõige kohta?" Google paneb inimesed ootama vastuseid kõigele. Pisukene läbipaistvus toodab veel suuremat läbipaistvust. Selle asemel, et nõuda kohest lõppu tsensuurile – mis oleks võimatu – õõnestab Google järkjärgult valitsuse kontrolli info üle.