Kommentaar: Google võitleb kurjusega

Mul on Google’iga keeruline suhe. Olen firma peost palju söönud: isikliku külalisena, Google’i rahastatava mittetulundusühingu Stop Badware nõukogu liikmena, konverentsikõnelejana. Lisaks olen ettevõtte 23andMe nõukogus, mille asutajate seas on ka Google’i ühe rajaja Sergei Brini abikaasa.

Samas olen ka Venemaa otsingumootori Yandex nõukogus – see on üks väheseid ettevõtteid maailmas, mis kohalikul turul Google’ile ära tegi – ning samuti Google’i suurrivaali, üleilmse reklaamifirma WWP nõukogus. Igasuguse võimu kontsentreerumise suhtes olen üldse skeptiline.

Minu seisukoht on seega mõnevõrra vastuoluline: usun, et Google ei lähe oma motoga vastuollu ja pigem võitleb kurjuse vastu, kuid pole võimatu, et ühel päeval ta seda teeb.

Oht peitub informatsiooni – ja seega väidetavalt ka võimu – kontsentreerumises. Google mitte lihtsalt ei juhata kasutajaid veebis oleva teabe juurde, vaid ka kogub kasutajate kohta teavet. Kui otsingumustreid analüüsides on võimalik kaardistada gripipuhanguid ja prognoosida filmi kassaedu, kas ei saa seda siis kasutada ka turu liikumiste ja isegi revolutsioonide ennustamiseks?

Isegi kui Google kasutab isiklikku informatsiooni vaid kasutajate endi huvides, siis kujutab ta endast suurepärast sihtmärki valitsustele. Tõsi, reeglina astub Google valitsuste päringutele vastu – see oli Yahoo, kes andis Hiina valitsusele teavet ühe blogija kohta, kes hiljem sellepärast vangi pandi, mitte Google.

Google’ist on saanud informatsioonivalvur: kui sinu veebikülg ei ole Google’i pingereas kõrgel kohal, siis oled sa nagu puu, mille kukkumist metsas keegi ei kuule. Mis loeb see, et inimesed võivad infootsinguil vabalt Google’ist mööda minna ja muid otsinguriistu kasutada, kui nad seda lihtsalt ei tee.

Kas aga informatsioon tähendab automaatselt võimu? Otsene võim, mida info annab, on avalikustamise ähvardus. Sellist võimu kasutavad info valdajad salatsevas läbipaistmatus maailmas, kus juurdepääs infole on piiratud.

Üldiselt aga info vaba vool hoopis vähendab võimu kontsentratsiooni, nii et me võidame sellest, et Google seda vahendab. Pole regulatiivset süsteemi, mida ma usaldaksin rohkem, kui sedasama vastuoluliste huvide sasipundart. Mis iganes lühiajaline kiusatus Google'i ees ka ei seisaks – manipuleerida otsingutulemustega, kasutada ära isikute kohta kogutud teavet või oma mõjuvõimu – võib ettevõte neile järele andes palju kaotada, sest maailm jälgib iga ta liigutust.

Veel enam – Google mitte lihtsalt ei väldi kurjust, vaid ta ka võitleb aktiivselt selle vastu. Nii näiteks võitleb Google tsensuuri vastu – tegude, mitte jutuga. Selle asemel, et niisama tsensuuri koledusest jahvatada, püüab Google endale Hiina maamiinide vahel teed rajada, võisteldes poliitilise eliidi poolt soositud konkurendiga ning andes viisakalt kasutajatele mõista, et nad ei saa alati täit pilti.

Google muudab inimeste ootusi informatsioonile – seda isegi USAs, kus ametlikult küll tsensuur puudub, kuid valitsus ja ettevõtted ikka hämavad. Riikides, kus Google’it tümitatakse selle eest, et too takistab juurdepääsu infole, viitab Google info puudumisele – otsing annab inimestele teada, et info on olemas, aga juurdepääs sellele on takistatud.

Teisalt, iga kord, kui mõni hiinlane Google’ist vastuse saab, siis küllap mõtleb ta: "Miks ei saa ma sellist infot kõigi ja kõige kohta?" Google paneb inimesed ootama vastuseid kõigele. Pisukene läbipaistvus toodab veel suuremat läbipaistvust. Selle asemel, et nõuda kohest lõppu tsensuurile – mis oleks võimatu – õõnestab Google järkjärgult valitsuse kontrolli info üle.

Ja ka puhtpraktiliselt vaadates teeb Google maailma efektiivsemaks. Müüjad leiavad ostjad, koolilapsed õppematerjali, haiged meditsiiniinfot.

Tõeline kurjuse oht peitub kisatuses asutada "rahvusvaheline valitsusorgan" – näites pahasoovlik riikideülene asutus nimega Maailma Infokeskus. See oleks bürokraatlik ja uuendusteks võimetu kehand, mis võiks lihtsasti langeda maailma kõige hullemate valitsuste kontrolli alla. Võtame näiteks domeeninimede süsteemi kontrolliva ICANNi. Olin selle esimene juht ja ma ei usu, et keegi sellest hästi arvab. Ainuke hea asi on see, et kuna teda peetakse mittelegitiimseks, on tal ka vähe võimu.

Google, vastupidi, tegutseb tõhusalt ja seepärast on tal ette näidata tulemusi. Kuid tal on vähe sunnivõimu, sest igaüks võib proovida Google’i asemel midagi muud: tema ainuke võimalus on olla konkurentidest etem.

Lõpuks: see on hea märk, et nende asjade üle käib arutelu, sest see hoiab Google’i ja ka valvekoerad ärkvel. Meedia, valitsused ja konkurendid jälgivad iga Google’i liigutust. Kurjus peitub võimu ärakasutamises, mitte võimus endas.

Copyright: Project Syndicate, 2008.