Kaotavad gaasitüli alustajad

Ukraina-Vene gaasitülis jäävad suurimaks kaotajaks Ukraina ja Venemaa ise. Mida kauem tüli kestab, seda enam halveneb nende kui stabiilsete gaasiga varustajate maine ja Euroopa Liit soovib Moskva ja Kiievi teeneid üha vähem kasutada.

See oleks mõlema majandusele suur hoop. EL on Vene gaasi põhiturg. Gazpromile annab see enam kui kaks kolmandikku tuludest, Ukraina riigikassasse aga voolab miljardeid dollareid transiiditulu.

Tüli tuumaks on Gazpromi soov tõsta Ukrainale tuhande kuupmeetri hinda 179,5 dollarilt 250 dollarile. Gazprom väitis, et subsideerib Ukrainat, kuna Lääne-Euroopa maksis 2008. aastal juba 500 dollarit. Ukraina riiklik energiafirma Naftogaz vastas, et gaasi hinna selline tõus pole õigustatud, siis peaks ka nende transiidi ja ladustamise teenused kallinema.

See pealtnäha majanduslik konflikt oleks pidanud kahe poole vahel üsna lihtsasti lahenema. Kuid Venemaa ja Ukraina suhe on poliitiline, isiklik, geostrateegiline. Kui Naftogaz ja Gazprom käituksid kaubanduspartneritena, ei oleks nad hakanud aastavahetusel kriisiläbirääkimisi pidama. Mõlemad ju teadsid, et leping lõpeb 31. detsembril.

Ukraina-Vene energiapoliitika sogastes vetes on raske kurja juurt kindlaks teha. Kas suured talvevarud kogunud Ukraina tahtis ennast maksma panna? On see Ukraina sisepoliitiline mäng?

Gazpromi sõnul juhtis Ukraina Venemaa gaasi enda tarbeks kõrvale. Varasematest aastatest on tõesti dokumenteeritud Ukraina gaasivargusi, kuid kas Naftogazil on praegu tarvis Vene gaasi varastada? Ehk on Gazpromi kärped mõeldud survestama ELi, et see uue Vene-Ukraina leppe läbi suruks? Kui Venemaal õnnestub Ukrainast süüdlane teha, võib see nullida Ukraina lootused ELi astuda.

Asja teeb veel segasemaks vahendaja RosUkrenergo, mis näib teenivat suurt kasumit lihtsalt sellega, et tarnib gaasi Venemaalt ja Kesk-Aasiast Ukrainasse. Mõlemad pooled tahavad vahendajast vabaneda - äkki pikendab hoopis too tüli?

Selge on aga see, et tüli on saatnud šokilaineid üle Euroopa. Venemaa ja Ukraina suhe kõikide ELi liikmesriikidega ähvardab tõsiselt halveneda.

Kui Ukraina ja Venemaa suhtumine ei muutu, peavad eurooplased hakkama oma energiaturgu põhjalikult ümber kujundama. Esiteks peab looma piisavate gaasivarude kogumise võimalused. Teiseks, EL on juba asunud rakendama Euroopa ühise energiaturu loomise plaani, et sõltuda vähem ühest suurest varustajast.

Samuti parandaks gaasivarustust alternatiivse Nabucco trassi toetamine, mis toob gaasi Kesk-Aasiast Euroopasse Türgi, mitte Venemaa kaudu. Kolmandaks muudab kriis eriti tähtsaks energia efektiivsuse ja alternatiivsed kütused.

Kui Venemaa ja Ukraina siiski ei soovi jääda Euroopa turul varumängijaks, tuleb neil kiiresti vaidlus lahendada ning tagada, et selline asi enam ei kordu. Esiteks peavad nad panema gaasilepete arutamiseks paika efektiivse, läbipaistva ja rahvusvaheliselt monitooritud läbirääkimiste süsteemi.

Teiseks peab transiidisüsteem rahvusvaheliseks muutuma. Ideaalis võtaks EL lõpuks vastu energiaharta lepingu transiidiprotokolli, mis seaks piiriülestele gaasitarnetele ranged läbipaistvad reeglid, koos sõltumatu tribunali ja surveorganitega. Viimased suudaksid Venemaa ja Ukraina õigusrikkumistele lõpu teha ning sõltumatu rahvusvaheline kontroll võtaks neilt isu katkestustega ähvardada.