Kommentaar: laseme käiku riigi võlakirjad

Senine ülieeskujulik eelarvepoliitika on teinud Eestist Euroopa madalaima valitsusvõlaga riigi ja seetõttu ei pea sellist käiku keerulisel majandusperioodil liiga traagiliselt võtma. Muidugi eeldusel, et laenamisest ja eelarve puudujäägist ei saa harjumust ka headel aegadel, nagu on juhtunud paljude riikidega Euroopas.

Laenamiseks on eelkõige kaks varianti – laenata mõnelt finantsasutuselt otse või lasta välja võlakirju. 1990. aastatel laenas Eesti pigem erinevatelt rahandusasutustelt ja võlakirju on Eesti riik välja lasknud vaid korra. Seda lähenemist võiks aga muuta.

Arenenud riikides on aktsiainvesteeringute kõrval teiseks oluliseks väärtpaberiks riigi võlakirjad. Lisaks valitsuskulude rahastamisele toetatakse nendega kapitaliturgude arengut, pakkudes sobivat tagatist nii pankadevahelisele rahaturule kui investeerimisvõimalust pensionifondidele ja eraisikutele.

Et ka väikeinvestoritel oleks võimalus madala riskiga võlakirju osta, võiks nende nominaal olla vahemikus 100 kuni 1000 krooni.

Riik saab võlakirju emiteerides määrata, et osa emissioonist peab minema jaeinvestoritele. Meenutame, et madala nominaaliga riikliku olemusega Hüvitusfondi võlakirjad olid omal ajal väga populaarsed.

Nii Balti- kui Põhjamaade börsidel kaubeldakse edukalt sealsete valitsuste võlakirjadega. Need on kohalike investorite seas väga populaarsed, eriti aktsiate hinnalanguse perioodil. Näiteks Vilniuse börsil noteeriti 2008. aasta jooksul 23 valitsuse võlakirja, kõik nominaaliga 100 litti ehk 453 krooni.

Võlakirjade emissioon oleks suurepärane variant ka kohalikele pensionifondidele, sest kui nad ei julge investeerida Eesti valitsuse võlakirjadesse, siis ei maksa loota, et nad julgeks üldse kuhugi Eestis investeerida.

Emissioon ei pea olema ühekordne ja suures mahus. Enamik riike väljastab erineva tähtajaga võlakirju, pakkudes investoritele erinevaid võimalusi. Ka Eesti puhul tasuks kaaluda pikema (5-10 aastat) ja ka lühema tähtajaga (3 kuud) emissioone. Lühem tähtaeg võimaldab võlakirjadele määrata parema hinna, sest pikema vaate osas turul selgust pole.

Võlakirjade emiteerimine börsi kaudu on riigile lihtne ja odav, sest pole vaja koostada põhjalikku prospekti ega korraldada kulukaid ringsõite finantskeskustes. Lisaks saab riik võlakirju börsilt sobivate pakkumiste korral odavamalt tagasi osta, seega vähendada krediidi kulukust.

Skeptikud kahtlevad, kas on kedagi, kes tahaks Eesti riigi võlakirju osta, kui isegi Saksamaa on oma võlakirjade väljaandmisel hädas.

Saksamaa puhul tuleb arvestada, et intressid on Euroopas madalal ja kõik teavad, et tänavu tuleb veel valitsuse võlakirju turule, kuid tõenäoliselt parema intressiga. Sestap ei rutanud investorid Saksamaa võlakirju ostma. Kindlasti poleks meie intress sama madal ja müüki tulev kogus on kindlasti mitme suurusjärgu võrra väiksem (Saksamaal 110 mld krooni).

Eesti investorid ootavad juba aastaid võimalust investeerida riigile kuuluvate ettevõtete aktsiatesse, kuid seni tulutult. Valitsus peaks ära kasutama inimeste jätkuvat usaldust riigi vastu ja andma neile võimaluse investeerida heitlike aktsiaturgude taustal usaldusväärsetesse riigi võlakirjadesse. Selle kaudu saavad inimesed keerulisel ajal toetada riiki oma säästudega.