Meil on aeg hakata ehitusturu pööningut tuulutama

Loodetavasti omab Eesti 2000. aastate kvaliteetarhitektuur tulevikus samasugust sümboltähendust nagu möödunud sajandi kolmekümnendate aastate arhitektuur Tallinna kesklinnas. Ehitati kõike korraga, ehitati palju. Ootuste ja lootuste tornid aina kerkisid.

Kui avalikku arvamust kõige rohkem mõjutanud n-ö müügiprojektid - põlluveere pappkarbid, ilmetud plekist ostumekad jms - oma kaheldava sisuga välja arvata, on kerkinud ka arvestatav hulk kauneid, ajastutruid ja kestva väärtusega hooneid.

Seetõttu oli grotesksele kinnisvarabuumile eelnenud majanduse tõusutsüklis väga palju kasulikku - julgeti teha ka seda, mida muidu ehk ei tehtaks.

Tänu majanduse kiirele arengule muutus Eestimaa viimasel sajandil räsitud pale palju rõõmsamaks ja siledamaks. Ja selle üle saab ja peabki rõõmu tundma, mitte tagantjärele manama.

Nüüd on jälle uus aeg. Majandus kahaneb drastiliselt ja karta on, et mitmetel tulevastel aastatel mõjutab otsuseid üksnes raha, õigemini selle puudumine. Kokku hakatakse hoidma, kust saab, ja paratamatult kannatab ka ehituskunst. Praegustest tegijatest ehitusturul jäävad senisel kujul alles vaid vähesed - tõeliselt paindlikud ja kohanemisvõimelised. Soomes elas eelmise järsu madalseisu üle kuuldavasti vaid üks suurem ehitusfirma.

Paradoks: tõusval turul üha uusi mahukaid projekte püüdes on sund olla suur ning toita oma kasvu, langeval turul jälle võib aga kulude vähendamine võtta saatuslikult kaua aega. Raskematel aegadel ilmnebki selgelt, et ehitussektor tervikuna on tegelikult üks tavaline, kuigi äärmiselt kallis artikkel erinevate kulude ahelas. Ehitussektor ise ei ole reeglina otseselt midagi lõppväärtuslikku - see on vahend, mitte resultaat. Ja kus kulud tunduvad kõige suuremad, sealt hakatakse kehvadel aegadel ka paratamatult kõige enam lõikama. Fakt.

Tõsiseks teeb aga see, et sektor koos kaasapöörlevate valdkondadega on andnud otseselt tööd ja leiba tuhandetele inimestele ning seetõttu kipub mõjutama kokkutõmbumise korral oluliselt kogu riiki tervikuna.

On selge, et Eesti kärbuvat ehitussektorit saavad praegu aidata üksnes riiklikud tellimused ja euroraha efektiivne kasutamine. Neid projekte ei tohiks riigi- ega omavalitsuste tasandil edasi lükata ega unarusse jätta, sest parim ja soodsaim aeg ehituseks on just nüüd.

Loomulikult peavad ka ehitajad ise kõvasti pingutama, et muuta oma teenused ning kulubaas vähemalt 30 protsendi võrra odavamaks ning õppima jälle tegema tööd eelkõige klientide soove ja vajadusi arvestades. Praegune olukord on nagu mitme muutujaga võrrand, kust võidavad lõpuks kõik, kui ainult oleks, mida lahendada.

Meil tuleb olla realistlik ning hoiduda kõrgetest ootustest lähematele aastatele. Samas - rasked ajad karastavad ja näitavad, mis materjalist keegi tehtud on. Kvaliteet selgub pinge all.

Erasektori ehitustellimuste kahanemine vaata et nullini pole sugugi välistatud. Ka riik ning omavalitsused kärbivad oma kulutusi. Kukkumine tuleb järsk ja usun, et ei eksi palju väites, et aastal 2010 säilib Eesti möödunud aasta ehitusmahust alla poole.

Palju on räägitud Eesti ehitajate ainsast võimalusest areneda ja kasvada piiri taga - riikides, kus on arvestatav turumaht. Nõus. Praegu pole aga ka see päästerõngas garantiiks. Ühtmoodi kehv on olukord Baltimaades, Rootsis, Poolas, Ukrainas ja kaugemalgi.

Me teame kõik Poola torumeest, kes hirmutas lääne-eurooplasi ja soomlasi-rootslasi oma madala palgasooviga, kuid see aeg on läbi. Poola torumees on kodus tagasi ja Eesti ehitusmees ka. Otsas on töö ja otsas on raha. Küllastunud turgudele pole meil enam konkurentsieeliseta ülearu asja. Me oleme heade aegade joovastuses jätnud unarusse tõhususe tagamise ja kaine talupojamõistuse. Aeg on jälle pööningut tuulutada.

Enamik neist, kes on hingelt ehitajad, jäävad selleks ka edaspidi. Mõõnaperioodil on olulisim, et mahtude kahanedes säiliksid põhilised kompetentsid ja suudetaks kaasa minna üldiste muutustega. Kui mõni aeg tagasi tundus, et umbes pool ehitatavatest majadest on madala kvaliteediga - siis nii see oligi. Kuid teine pool ei olnud. Turu korrastumine nõrgemate lahkumisega tuleb kasuks igale sektorile. Klient võidab.

Ehitada tuleb poole odavamalt. Ehitustegevuse jõhker pidurdumine lähiajal ei tähenda sugugi, et Eestimaa kunagi valmis saaks. Pikemas perspektiivis ootab nii arhitekte kui ka ehitajaid rohkelt head ja tasuvat tööd. Kõik tahavad elada ilusamas ja mugavamas kodus, sõita mööda siledamat teed, õppida heas koolis. Ja ka pangad tegelikult ju tahavad laenu anda.

Need, kel on võimalus tänast madalaseisu ära kasutada, on õnnega koos. Üks selline õnnelik peaks olema riik. Praegu on parim aeg ehitada ühiskondliku tähtsusega objekte, mille rajamine pikas perspektiivis on niikuinii ainuke valik. Objekte, mis teenivad kogu elanikkonna ühishuve ka homme ja ülehomme.

Töökohtade säilitamine riiklike tellimustega aitaks meid hoida ka sotsiaalsest ummikseisust, mis paratamatult kaasneb praegu vääramatult kasvava töötute arvuga. Rääkimata lisanduvatest maksukroonidest, mis eurorahade tõhusal liikumisel riigikassasse laekuksid.

Financial Times pakkus meile valikut: devalveerimine või deflatsioon. Ehitusturul on hinnad juba langenud mitukümmend protsenti ja trend jätkub! On siililegi selge, et praegune turuseis ei ole mitte põgus põud, mis varsti jälle kenasti tõusule pöörab, vaid see ongi uus tase, millega kõik turuosalised mitmeteks aastateks arvestama peavad.

Loodame, et sellest piisab ellujäämiseks ja tulevase arengu ettevalmistamiseks. See, kes suudab praegu muutuda ning tegutsemisvõime säilitada, saab homme jälle võimaluse unistada kõrgetest tornidest.