Kapo lubab uusi korruptsioonipaljastusi

Kapo juhi Raivo Aegi sõnul südametunnistusega inimesi, kes vabatahtlikult korruptsioonikuriteost räägiksid, naljalt ei leia.

Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg, räägime korruptsioonist. Mitut juhtumit kapo tänase päeva seisuga uurib?

Meil on käsil erinevad menetlused, kuid ma jätaksin selle numbri esialgu välja ütlemata. Te kuulete neist ükskord niikuinii.

Miks kapol korruptsiooniuurimine paremini välja kukub kui prefektuuridel?

Politseiprefektuurides registreeritakse aastas keskmiselt 55 000 kuritegu, millest suurem osa avastatakse. Nende seas on ka nn kana- või moosivargused, millest samuti ei saa mööda vaadata. Korruptsioonikuriteod on olemuselt palju komplitseeritumad, keerulisemad, uurimiseks ajamahukamad peitkuriteod. Vihjed neist ei jõua meieni praktiliselt mitte kunagi avaldusega.

Kas võimaliku kuriteo info jõuab teieni mõne südametunnistusega inimese kaudu või peate ise nuhkima?

Erinevalt. Kui inimene on ise üks osapool, siis ta kahtlemata ei tule meile südant puistama. Kui ettevõtjat survestatakse maksma mingit summat, et mingi protsess kiiremini kulgeks või üldse kulgeks, siis ta võib teinekord meie juurde tulla. Eriti juhul, kui tegelikult ei peaks selle protsessi eest sentigi tasuma.

Kas valdavalt puudutab korruptsioon ikkagi hankeid, kus on arvestatavad panused, mille nimel tasub riskida?

Hanked, erinevad arendused. Kes mille üle otsustab ja mida see otsus asjaosalistele kaasa toob. Sealt kõik algab. Need on väga keerulised kuriteod. Varem olid skeemid primitiivsemad - mina maksan ja sina teed mulle tasutud summa eest sobiva otsuse või suunad selle tegemist. Nüüd ei pruugi tehingus enam mingit raha liikudagi. Kasutatakse väga palju risti teenuse ostmist. Tuuakse sugulased ja nende firmad mängu.

Kas Ivo Parbuse nn kinkekaartide juhtumile on praeguseks joon alla tõmmatud? Kahtlusaluste ring enam ei laiene?

Praegu ma ei usu, et midagi juurde tuleb. Kuriteod enam jätkuda ei saa. Ivo Parbus on vahi all. Olen enda alluvatelt nõudnud, et kui oleme kuritegeliku seotuse tuvastanud, siis peame kõik meetmed kasutusele võtma, et kuriteod enam jätkuda ei saaks.

Millal kapo jälle mõne suurema töövõiduga lagedale tuleb?

Tuleme, tuleme. Ennustama ei hakka. Vaatame, kuidas… No ma ei saa selliseid asju öelda ju! Loomulikult meil on siin mitmeid operatsioone ja asju käsil, mis ei ole veel avalikkuse ette jõudnud, aga küll jõuavad, kui asi küps on.

Herman Simm vol 2 ei tule?

Herman Simm 2 ma ei luba, jah. Nii palju riigireetureid Eestis nüüd ka ei ole, et neid kohe varnast oleks võtta.

Räägime ka kapo põhitegevusest ehk vastuluurest. Kuidas Eesti ettevõtja peaks vaenuliku riigi luuraja ära tundma?

Ettevõtlusmaastikul ongi teinekord raske vahet teha, millised on majandushuvid ja kuidas seda luurajat just ära tunda.

Peate silmas, et rahal ei ole rahvust?

Jah. Majandushuvisid saab ju ka liigitada riigi- ja äriettevõtte huvideks. Varem käsitleti tööstusspionaaži riigikeskselt. Kuidas saaks enda majandust ja tööstust viia teatud tasemele. Nüüd märkame, et osa tööstusharusid on hakanud infot koguma konkurentsivõime parandamiseks, aga mis see luuregi siis muud on kui info kogumine.

Nii?

Ajaloost teame, et luuramiseks on seni peetud näiteks mõne dokumendi varastamist. Aga praeguseks on tehnika nii palju edasi arenenud, et mingit füüsilist kontakti ei pea info hankija ja võimaliku info valdaja vahel enam olema.

2008. aastal oli Lõuna-Eestis juhtum, kus ühel kõrgtehnoloogiafirmal oli Aasia koostööpartner. Esialgu oli kõik tore, aga kui välisfirma teda huvitanud info kätte sai, ei ole Aasiast enam midagi kuulda. Seetõttu peaksidki ettevõtjad, kes tundliku välisriike ja -ettevõtteid huvitava info ning teadusuuringutega tegelevad, väga täpselt jälgima, kes, kus ja mida ütleb või teeb. Väga palju aitab patenteerimine, aga kui seda ei ole jõutud teha, peaks olema ikka väga ettevaatlik. Piisab ju pelgalt idee kättesaamisest, kui välisfirma eesmärk ongi täidetud.

Kas ettevõtted on tulnud kaposse, kurtes, et nende mõni saladuses hoitud idee on ikkagi teadmata viisil konkurendini jõudnud?

On tegelikult pöördutud ja konsultatsiooni küsitud. Üldjuhul on aga nii, et kui ettevõtja tunneb, et teda on lollitatud, siis niisama kergelt sellest kuhugi rääkima ei minda. Ammugi ei tulda naljalt eriteenistuste jutule.

Eesmärk pühitseb abinõu. Eesti ettevõtjad hakkavad kaitsetööstust arendama. Kas see võib olla risk?

Kindlasti. Samuti energeetika. Võtame tuumajaama teema. Ega siis kellelgi ole vaja tuumajaama ära virutada, küll aga tahetakse teatud poliitilisi ja majanduslikke otsuseid mõjutada. Kes, millal, kellega suhtleb, mis sellest lähtub.

Vestlus kuskil teaduskonverentsil. Inimesed ei vaata ju enamasti üksteisele kahtlustavalt otsa, et miks sa nüüd minu järel spioneerid.

Ka ärimehed ja poliitikud jagavad omavahel infot. Nende kildude põhjal ongi teinekord võimalik väga väärtuslik pilt välja töötada.

Kelles eelkõige riskid peituvad?

Idanaaber on üks, aga kindlasti on siin suhteliselt maiad mitmed Aasia riigid, kus äri-ja poliitiline kultuur ei ole nii kõrge.

Maiad? Hiinlasi peate silmas?

Hiinlasi ja ka mitme Araabia riigiga on siin erinevaid äriprojekte pooleli. Maailmas on riike, kes on harjunud tööstusspionaaži abil endale vajalikku infot hankima.

Aeg-ajalt on kostunud, et hiinlased tunnevad huvi Estonian Airi ostmise vastu. Kas see oleks Eesti jaoks risk?

Raske öelda. Ei ole seda analüüsinud.

Estonian Airi ostmine ehk esmapilgul suure probleemina ei näigi, kuid hiinlastel on Eestis ka muid huvisid - konteineriterminal ja transiidiäri.

Neli lennukit on suhteliselt väike asi, aga siiski on see võimalus teatud hoobadega majanduselus osaleda.

Riik peaks olema ses suhtes tark, et ta ei annaks käest ära enda kriitilist infrastruktuurienamust, mille kaudu oleks võimalik hiljem riigi majandus- ja poliitilist elu hakata survestama.

Mis juhtuks, kui börsile läinud Eesti Energia enamusaktsiate omanikuks saaks mõni suur Vene energiagigant?

Ega siin esmapilgul ei tundugi, et midagi juhtuks - hea ju, kui investeeringud tulevad -, aga risk tekib hetkel, kui riigi julgeoleku jaoks strateegiliselt olulise ettevõtte enamusosalus kaob lõplikult emamaa kontrolli alt, ületab teatud kriitilise piiri. Ei tohi tekkida olukorda, mil riik muutub manipuleeritavaks just selle strateegilise ettevõtte kaudu, mille enamusosalus läks võõrriigi firma kätte.

Kas Eesti ülikoolid on tööstusspionaaži valdkonnas löögi all?

Suurte riikide huvid ja infomassiivid on kindlasti meiega võrreldamatud, kuid paljud pisikesed, kuid innovaatilised riigid - nagu Eesti -, on suurema tähelepanu all. Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis on arendus- ja teadusprojekte, millest tahetakse palju rohkem teada.

Kas Eesti teadlastele on info kättesaamise eesmärgil lähenetud?

Loomulikult on meilegi laekunud informatsiooni, et erinevatel teaduskonverentsidel on lähenetud, räägitud…

Kellele on lähenetud?

Ajaleheartiklis me nimesid sisse tooma ei hakka, aga selge on, et meie rahvaluule ei paku teiste riikide luurajatele huvi.