Kolumn: Maailm pärast Teist ilmasõda

Ma ei taha hirmu ega paanikat külvata, vaid kutsun kõiki jaanalinde pead liiva alt välja võtma, nägemaks, kuulmaks ja haistmaks seoseid ajastute, riikide ja liitude vahel. Selle kohta, kas me elame liitriigis või riikide liidus, annavad adekvaatse hinnangu ajaloolased ja uurijad. Kui on veel, keda ja mida uurida.

Kas merel seilavad riigilaevad, mil on üks puri (kollased tähekesed sinisel taustal) või palju purjeid, erinevate värvikombinatsioonidega? 4. märtsi Frankfurter Allgemeine Zeitung otsib sellele küsimustele vastuseid.

Mõiste "valitsus" tuleb ladinakeelsest sõnast "gubernare" ja kreekakeelsest sõnast "kybernaein", mis tähendavad laeva aeru või tüüri. Riik (lad k "stare"), tähendas keskajal sakslastele seismist, millest tulenes armee või valitsuse jalule saamine. Nii et riigilaeva mõiste kätkeb endas metafoorina mobiilsust, stabiilsust ja liikumise ühtsust.

Hollandlane Reijn Dirksen (1924-1999) lõi Marshalli plaanile reklaamplakati, kus Euroopat kujutati 15 rahvuslipuga laevakerena. Kolm lippu tunduvad sel laeval tänasele vaatajale ehk üllatavana: Türgi, Islandi ja Norra lipud. Island on riigina pankrotti läinud, Türgit tahetakse üha vähem näha ELi laeva pardal, Norra pole ise soovi avaldanud pardale tulekuks.

Enne sajandivahetust tegi Andrew Moravcsik plakatile muudatused. Türgi, Island ja Norra on pildilt kadunud, nende asemel on Hispaania, Rootsi ja Soome lipud. Moravcsiki abikaasa Anne-Marie Slaughter töötab Barack Obama valitsuses välisministeeriumis poliitosakonna juhatajana. Tema sõnul on EL riikide liit, mil pole nn riigikvaliteeti.

Vanade Euroopa riikide riigipead avaldavad juba kahtlust, et EL on murenemas, laevandusterminoloogia kohaselt lekkimas. Liitriigist räägivad vähesed.

Margaret Thatcher kasutas ELi puhul föderalismi mõistet. Vaevalt, et europarlamendi saadikud saaksid ülearu palju mõjutada suurriike toetama väikeriikide suveräänsust ja omariiklust. ELi on nimetatud ebaõnnestunud äriprojektiks.

Tundub, et europarlament on koht, kus saab vajadusel sõna võtta, suurriikide pilli järgi tantsides. Otsused tulevad Euroopa Komisjonist. Strasbourgi kolosseum seisab enamiku ajast inimtühjana, hoone ülalpidamis- ja saadikute sõidukulud kaunisse väikelinna kaetakse maksumaksja rahaga.

Ei saa eitada ELi tõukefondidest saadud suuri rahasummasid nt investeeringuteks ja teedeehituseks. Aga - kellelt raha saad, selle pilli järgi tantsid, moosipurgid kaenla all ning suhkrutrahvid Damoklese mõõgana pea kohal. Suurriigid kaitsevad enda huve nii rahvuspoliitikas kui ka majanduses. Tabuteema pole ka protektsionism. Igaüks vaadaku ise, kas ja kuidas hakkama ning (riigi)võlad makstud saab.

Niipea, kui ähvardab globaalne sõjaoht või terrorirünnak (Põhja-Korea, Iraan, Pakistan, Süüria, Venemaa...), jookseb iga riik oma lipu alla peitu. Eesti-suguse riigi puhul ei sea ükski suurriik ohtu suhteid teiste suurtega. Kindlasti lõikab keegi kasu kriisist, sest võidurelvastumine Aasia riikides kogub vaid tuure ja oopiumiäri Afganistanis süveneb.

Brüsselis toimuval on märke, mis viitavad liitriigile - nähakse vaid laeva ilma lippudeta. Mitmetasandiline Euroopa meil on? Selles peavad europarlamenti valivad ise selgusele jõudma. Küsimus on, kui jätkusuutlik EL üldse on. Ei taha uskuda neid, kes väidavad, et ajaloo spiraali pidi liigume paratamatult kolmanda ilmasõja suunas, kuna demokraatia ja kapitalism on end ammendanud.

Kuidas ühilduvad omavahel rahvuslik puri ja rahvusülene laevakere? Sellest pole õpikuid kirjutatud. Ega sellest, kas mõni idabloki riik kavatsetakse üle parda visata, diplomaatiliselt. Tahaks loota, et väikeriikidel ei tuleks EList välja astuda. Tahaks loota, et kaks maailmasõda jäävad kolmandata.