Ohtlik eelnõu pistab vangi ilma süüta

Eelnõu õigusteoreetiliste küsimuste üle on avalikult vaieldud, erineval seisukohal on Tartu Ülikooli professorid Jaan Sootak ja Jüri Saar (EPL 06.10.08 ja 30.09.08). Tähelepanuta on jäänud aga puhtalt rakenduslik-praktilised seisukohad.

Esiteks osutub petlikuks eelmainitud eelnõus toodud formuleering vangistuse ja käitumiskontrolli suhtes. Eelnõus nimetatakse seda mittekaristuslikuks meetmeks, sisult ei ole see aga muud kui karistusõiguslik sanktsioon, nimetus ei saa muuta selle sisu. Riigikohus on eelnõu kooskõlastamisel avaldanud järgmist arvamust: “Nimetatud meetmete lugemine mittekaristuslikeks ei pruugi haakuda Riigikohtu seniste seisukohtadega selles osas, milliseid riiklike sunnivahendeid tuleb käsitleda karistusena sisuliselt ehk materiaalselt.”

Tulevikus kavatseme hakata kurjategijaid karistama - eelnõus nimetatakse neid väga peenelt kalduvuskurjategijateks - mitte nende tegude ja süü järgi, vaid nende ühiskonnaohtlikkuse alusel. Kui siiamaani algas karistatav tegu katsest, siis nüüd on see ajateljes nihutatud tagasi ja, nagu nõukogude ajalgi, saavad karistatavaks ka mõtted ja kavatsused.

Praeguses kriminogeenses olukorras, seksuaalmaniakkide ja roolijoodikute tegutsemise taustal, saaks ehk sellega nõuski olla, aga eelnõu regulatsioon annab sellele niivõrd laia tõlgendamisruumi, et tekib kahtlus, kas seda kõike ei hakata kasutama tavaliste kodanike vastu. Eelnõu koostajad viitavad Saksamaa õiguspraktikale. Aga Saksamaal kehtestati taoline normistik täpselt siis, kui natsid võimule tulid, ja natsid olid need, kes analoogilist normi kasutades oma poliitilisi vastaseid likvideerisid.

Alates 2002. aasta 1. septembrist rakendus kolmeastmeline deliktistruktuur, mis seab kindlad nõuded õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale. Karistusseadustik sätestab, et karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane, ja isik on selle toimepanemises süüdi. Eelnõu kohaselt saab isikut hoida pikas vangistuses, tuginedes tema ühiskonnaohtlikkusele, karistatavat tegu ennast ei ole, ei ole ka võimalik isiku süüd kontrollida kolmeastmelist deliktistruktuuri läbides.

Eelnõu juures jääb arusaamatuks, missuguse põhistuse alusel peavad kohtud normi kohaldama. Niisuguse sanktsiooni kohaldamise põhistust on aga raske, kui mitte võimatu jälgida, ja isikul on end seetõttu raske kohtus kaitsta.

Eelnõu kohaselt hakatakse inimest karistama samal alusel teist korda siis, kui kohtu poolt määratud karistus on juba kantud, ikka põhjenduseks see, et isik ei ole veel ümber kasvanud ja “on alust oodata temalt uute kuritegude toimepanemist”. Missugused on need “ootuse” kriteeriumid, jääb aga arusaamatuks. Kohus ei saa olla selgeltnägija ega ennustada tulevikku. Kui inimesel on patoloogia, siis tuleb ta saata sundravile, vangistusega ei ole võimalik patoloogiat ravida.

Eelnõu kohaselt nähakse ette nn järelvangistuse puhul erinevaid tingimusi võrreldes tavalise vangistuse kohaldamisega, näiteks vangistatu eraldi hoidmist ja märksa leebemat kohtlemist ning mugavamat elu vanglas (oma riided, pehmed sussid, televiisor jne).

Vanglate osakonna andmetel oleks niisuguse vangi ülalpidamiskulu ühe isiku kohta 14 257 krooni kuus. See kõik teeb maksumaksja jaoks kinnipeetava ülalpidamise väga kalliks ega lähe kokku istuva justiitsministri ideoloogiaga vangide arvu vähendamise kohta.

Alates justiitsminister Ken-Marti Vaherist ei ole ministeeriumist kadunud ka plaanimajandus ehk käsitletava eelnõu raames kavatsetakse käitumiskontrolli kohaldada 250 isiku suhtes ja karistusjärgset vangistust 6-10 isiku suhtes aastas. Põhimõtteliselt saaks ju niisuguse seaduse olemasolul likvideerida organiseeritud kuritegevuse ja trellide taha pista ainuüksi asjaolu alusel, et isik on kellegagi suhelnud ning nakatunud “halbadest mõtetest”. Mõningatel juhtudel ei ole eelnev karistatuse olemasolu primaarne, kui “kuritegusid toime pannud isikul on õnnestunud varem karistamist vältida"!

Loomulikult kasutab prokuratuur nüüd olukorda, kus pärast isiku vanglast vabanemist on võimalik toimikuga uuesti kohtusse joosta ja, viidates inimese tõekspidamistele, nõuda tema vangistamist. Eestist hakkab saama Birma, kus 19 aastat koduarestis istunud opositsiooniliider mõistetakse pikaks ajaks vangi asjaolul, et koduaresti rikuti nädal enne selle lõppemist.

Riigikohus on eelnõud kooskõlastades andnud sellele hävitava hinnangu ja öelnud, et see meenutab oma olemuselt pigem põhjalikumat tutvustamist ja läbitöötamist vajavat kontseptsiooni, et eelnõus väljapakutud regulatsioon riivab silmaga nähtavalt isikute põhiõigusi ja põhjustab ilmselt kohtuvaidlusi selle regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas.

Käesoleva loo autor annab endale selgelt aru, et läheb vastuollu oma õppejõu professor Jaan Sootaki seisukohtadega. Aga Sootak on meid ise õpetanud järgima karistusõiguse põhimõtteid. Küsimus ei ole siin mitte karistusõiguse üldises ideoloogias, vaid selles, et Eesti süüdistusinstitutsioon - prokuratuur - ei ole täna valmis eelpool toodud regulatsiooni raames töötama. Prokuratuuri kohta saab täna kasutada käibefraasi: “Anna lapse kätte tikud ja ta põletab mitte ainult maja maha, vaid kogu linna”.