Euroopa Suurte Vendade tõeline pale hakkab kooruma

Meil ei ole ainult üks Suur Vend. Neid on palju ja nende tegelik pale hakkab üha selgemini välja joonistuma. ELi turg ei oota enam uusi liikmesriike oma kohalikke turge solkima ja omadelt töökohti ära näppama. Jõuliselt seistakse oma maa ja rahva (loe: rahvuse) huvide eest.

Prantsusmaa tahab oma autotööstuse töötajad Tšehhist ära tuua. Suurbritannia eelistab kodumaist tööjõudu. Saksamaal pole siiani veel tööturg avatud olnud, räägitakse aastast 2011.

Suuremat rolli hakkab taas mängima kodumaise ettevõtluse kaitsmine kaitsetollide ja muul viisil sisseveo tõkestamise abil.

Protektsionism ja natsionalism käivad käsikäes. Kas natsionalismist võib välja kasvada natsism, seda on veel vara öelda. Ent ei parem- ega vasakäärmuslased pole kuhugi kadunud. Üleskutse olla solidaarne ELi liikmesriikidega on silmakirjalik. Eestlastel võib kartulisöömise aeg olla lähituleviku küsimus, Lääne-Euroopa riikide elanikel oli võimalus aastakümneid säästa, mitte elada peost suhu.

Eriti nukker on see, et me oleme sunnitud europarlamenti valima saadikuid, kes lähevad sinna ajama ELi, aga mitte Eesti asja.

Nemadki edastavad meile sõnumit: eelista saksa- või prantsusmaist, ärge tormake ELi turule, pidage vastu veel paar negatiivset lisaeelarvet, ja siis veereb teie õuele kuldne eurosent.

Loobugem loosungist "Euroshow must go on!" Kui Euroopa sulgeb meile oma turud ning soovib selle asemel avada Nord-Streami kraanid, jäägem eestlasteks.