50 plaan: hakata kohe tööle

Eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused pole kunagi meeldivad. Veel enam, need on tavaliselt ebaõiglased ja vahel ka rumalad. Mida pealesunnitumas olukorras neid tehakse, seda ebaõiglasemaks need muutuvad. Otsustamatus oleks aga kahtlematult halvim.

Nii ei saa imestada, et lähikuudest vastu vaatavad otsused igale enda ja oma erakonna heale käekäigule ning valimistulemustele mõtlevale poliitikule hirmujudinad peale ajavad.

Ilusat poliitjuttu oskame me kõik ajada. Lihtsaim on näpuga valitsuse peale näidata ning ulguda: laske, poisid, mind valitsema, küll mina kõik lahendan - kulusid ei kärbi, makse ka ei tõsta.

Ilusasti kõlab, aga tegelikkuses viib see meid kiiresti tagasi talongiaega, sest sel juhul on raha otsas enne, kui sellest arugi saame.

Teised arvajad on konkreetsemad: siit kärpida ei saa, sealt ei tohi, kolmanda peale mõtleminegi kuritegelik. Kui küsida, mida siis teha, ohatakse, et ega vist maksutõusuta saa. Mis maksu tõsta? Siis ohatakse ja pööratakse silmad taeva poole. Kui siis arvad, et nii ei saa, süüdistatakse sind rahurikkumises, sabotaažis ja teab milles. Kolmandad leiavad, et makse ikka tõsta ei tohi, tuleb kulusid kärpida...

Kui maja põleb, pole selliseks ilukõneks aega. Eesti poliitilistel erakondadel on viimane aeg tunnistada, et punaste joonte tõmbamine ning oma poliitiliste märkide kaitsmine teeb tulekahju kustutamise võimatuks.

Aasta algusest oleme seda üritanud kruusiga vett tassides teha, ikka lootes, et vast kustub tulekahi iseenesest. Ega ikka ei kustu ja päästvat vihma pole ka kuskilt näha. Mida siis tuleks neil 50 mehel ja naisel, kes on ühemõtteliselt deklareerinud, et Eesti eelarve tuleb tasakaalus hoida, riigikogus ette võtta?

Käärida käised üles ja asuda Eestile vajalikke otsuseid riigikogus ellu viima. Selleks senisest enam konsensusdemokraatiat rakendades ning valitsusliitu mittekuuluvate erakondadega koos töötades. 50 häält kontrollival koalitsioonil on selleks kõik võimalused olemas.

Viia enne 1. juulit riigikogust läbi eelmise koalitsiooni esitatud 3,4 miljardi kroonine kärpepakett, täiendades seda veel ulatuslikuma valitsussektori kokkutõmbamisega, seades eesmärgiks kokku 6,5miljardilise kärpe teostamise.

Võtta enne 1. juulit vastu Reformierakonna ja IRLi esitatud muudatused töölepinguseaduses, mis parandaksid eelarvepositsiooni 1,1 miljardi krooni võrra ja muudaksid mainitud kärpe tegemise teoreetiliselt võimalikuks.

Kui on vaja hankida ka lisatulusid eelarvesse, peab valitsus ära otsustama, millised maksud või aktsiisid tõstmisele lähevad.

IRL on valmis järgima äsjastel koalitsioonikõnelustel kokku lepitud plaani, rõhutades siiski, et ükski maks pole teisest võrdsem.

Kui muud teed eelarve tasakaalustamiseks ei leita kui riigi tulusid tõsta, siis oleks tark seda teha ühtlaselt: tõstes protsendi võrra käibemaksu, protsendi võrra tulumaksu ja protsendi võrra töötukindlustusmakset. Siin ei saa vaidlustele aega raisata - kui see pakkumine ei sobi, tuleb olemasoleva plaaniga edasi minna.

Asuda viivitamatult tööle 2010. aasta eelarve koostamise kallal, mille ettevalmistamine on praeguseks tugevalt ajagraafikust maas.

Seejuures tuleb loobuda liigsest optimismist ning teoreetiliselt laekuvate tulude arvestamisest eelarvesse ning eelistada nendele läbivat ning ühtlast kärbet.

Peamine on igal juhul see, et poliitika asemel keskendutaks kõige olulisemale - sellele, kuidas Eesti suudaks eelarve tulud ja kulud tasakaalu viia, hoida olemasolevaid töökohti ning luua juurde uusi.