Mart Laar: viis nõudmist uuele valitsusele

Järgneb Mart Laari Äripäevale saadetud kommentaar.

Eelarve tasakaalustamiseks vajalikud otsused pole kunagi populaarsed ja meeldivad. Veelgi enam, nad on tavaliselt ebaõiglased ning vahel ka rumalad. Mida pealesunnitumas olukorras neid langetatakse, seda ebaõiglasemaks nad muutuvad. Otsustamata aga ei saa, sest see oleks kahtlematult kõige halvem otsus.

Nii ei saa imestada, et lähematest kuudest vastu vaatavad otsused igale iseenda ning oma poliitilise erakonna heale käekäigule ja valimistulemusele mõtlevale poliitikule hirmujudinad peale ajavad. Ilusat poliitjuttu oskame me kõik ajada. Kõige lihtsam on näpuga valitsuse peale näidata ning ulguda: laske, poisid, mind valitsema, ma pole kaua saanud kätt proovida. Küll mina kõik lahendan – kulusid ei kärbi ning makse ka ei tõsta.

Pole midagi ütelda, ilusasti kõlab, tegelikkuses viib see meid aga kiiresti tagasi talongiaega – sest sel juhul on raha otsas enne, kui sellest arugi jõuame saada.

Teised arvajad on konkreetsemad: siit kärpida ei saa, sealt ei tohi, kolmandast kohast kokkutõmbamine on lausa kuritegelik. Kui küsida, mida siis teha, ohatakse, et ega vist ilma maksutõusuta saa. Ja kui küsida, et no mis maksu tõstame, siis ohatakse ja pööratakse silmad taeva poole. Ning kui sa siis arvad, et nii ikka ei saa, süüdistatakse sind rahurikkumises, sabotaažis ja ei tea milles veel.

Kolmandad leiavad, et makse ikka tõsta ei tohi, eriti mõnda, tuleb kulusid kärpida. Kui siis kulude kallale asuda, selgub, et siit ikka võtta ei saa, sealt ei tohi ja kolmanda peale mõtleminegi on kuritegelik.

Kui maja põleb, pole selliseks ilukõneks aega. Eesti poliitilistel erakondadel on viimane aeg tunnistada, et punaste joonte tõmbamine ning oma poliitiliste märkide kaitsmine teeb tulekahju kustutamise võimatuks. Aasta algusest oleme seda üritanud kruusiga vett tassides teha, ikka lootes, et vast kustub tulekahi iseenesest. Ega ikka ei kustu ja päästvat vihma pole ka kuskilt näha. Mida siis tuleks nendel 50 mehel ja naisel, kes on ühemõtteliselt deklareerinud, et Eesti eelarve tuleb tasakaalus hoida, riigikogus ette võtta?

1) Käärida käised ülesse ning asuda Eestile vajalikke otsuseid riigikogus läbi viima, selleks senisest enam konsensusdemokraatiat rakendades ning valitsuskoalitsiooni mittekuuluvate erakondadega koos töötades. 50 häält kontrollival koalitsioonil on selleks kõik võimalused olemas.

2) Viia enne 1. juulit riigikogus läbi eelmise koalitsiooni esitatud 3,4miljardiline kärpepakett, täiendades seda täiendava valitsussektori kokkutõmbamisega, seades eesmärgiks kokku 6,5miljardilise kärpe teostamise.

3) Võtta enne 1. juulit vastu Reformierakonna ja IRLi esitatud muudatused töölepinguseadusesse, mis parandaksid riigi eelarvepositsiooni 1,1 miljardi krooni võrra ning muudaksid eelpoolmainitud suurusega kärpe tegemise teoreetiliselt võimalikuks.

4) Kui möödapääsmatu mahuga kärpe teostamiseks on vajalik ka lisatulude hankimine eelarvesse, peab valitsus ära otsustama, millised maksud või aktsiisid tõstmisele lähevad. IRL on siin valmis järgima äsjastel koalitsiooniläbirääkimistel kokku lepitud plaani, rõhutades samas siiski, et ükski maks pole teisest võrdsem. Kui mingit muud teed eelarve tasakaalustamiseks ei leita, kui riigi tulusid tõsta, siis oleks tark seda teha ühtlaselt ehk tõstes protsendi võrra käibemaksu, protsendi võrra tulumaksu ning protsendi võrra töötukindlustusmakset. Samas ei saa siin vaidlustele aega raisata – kui see pakkumine ei sobi, tuleb olemasoleva plaaniga edasi minna.

5) Asuda viivitamatult tööle 2010. aasta eelarve koostamise kallal, mille ettevalmistamine on praeguseks tugevalt ajagraafikust maas. Seejuures tuleb loobuda liigsest optimismist ning teoreetiliselt laekuvate tulude arvestamisest eelarvesse ning eelistada nendele läbivat ning ühtlast kärbet.

Peamine on igal juhul see, et poliitika asemel keskendutaks peamisele – ehk sellele, kuidas Eesti suudaks eelarve tulud ja kulud tasakaalu viia, hoida olemasolevaid töökohti ning luua uusi.