Strandberg: rohelised toetavad majandust elavdavaid otsuseid

Järgneb Marek Strandbergi kommentaar.

Täna me oleme olukorras, kus riigi tulud isegi juhul, kui kulutamisse aktiivselt sekkuda, kahanevad. Ennekõike on rohelised nõus oma käe alla panema nendele vähemusvalitsuse otsustele, mis riigi kulutusi vähendavad – me räägime sellest, et toetada riigisektori kulutuste kärpimist, mis ei kahtlusta julgeolekut ja sotsiaalset turvalisust.

Lisatingimused, millistel me oleme nõus oma toetust pakkuma, puudutavad laias laastus kahte valdkonda: majanduse elavdamine ja maksud.

Meie peamine sõnum majanduse elavdamise juures on see, et Eesti riigil on veel piisavalt palju usaldust, et seda jõuliste tagatismehhanismidega välja pakkuda. Eesti majandus on kogu aeg põhinenud mitte reservide ja kasumi investeerimisel, vaid laenuraha kasutamisel. Meie nägemuses tuleks need tagatised anda elamute energiasäästu rakendamiseks. See oleks mehhanism, millega õnnestuks väga kiirelt ja jõuliselt taastada kadunud töökohad ehitussektoris ning viia see sektor majandusliku kasvuni.

Teine väga oluline majanduse toetamise mehhanism puudutab väike- ja mikroettevõtlust, kohalikku tootmist. Eelkõige aga toidu tootmist, kus eksportturgude ära kadumine, näiteks piimatööstuses, on pannud ettevõtted olukorda, kus nad saavad põllumeestele piima eest pakkuda vaid küllaltki madalat hinda. Selle olukorra lahendamiseks on möödapääsmatu laiaulatuslike väike- ja mikrotööstusettevõtete tehnoloogiate väljarentimine või soetamise toetamine, eelkõige ühistute jaoks, et tekiks kohapealne väikese transpordiõlaga majandus.

Maksudest rääkides on rohelised seisukohal, et käibe- või tulumaksu tõstmise asemel on riigi tulude kasvatamiseks parim tee erinevate ressursitasude tõstmine. Põlevkivi kaevandustasu 3-4 kordne tõstmine võimaldaks riigikassasse tuua üle miljardi krooni ilma, et see mõjutaks oluliselt tarbija rahakotti – elektri hinna tõus põlevkivi kaevandustasu tõstmise korral 12 kroonilt tonni kohta 36-le kroonile lisaks elektrihinnale vaid kümme senti kilovatilt.

Märkimisväärne osa põlevkivist töödeldakse teatavasti ümber põlevkiviõliks ja müüakse riigist välja. Põlevkivitööstus teenib selle pealt head kasumit, selle aluseks oleva maavara kasutamine oleks aga igati mõistlik maksustada. Sama moodi puudutab see kruusa, liiva paekivi, mille kasutustasud on küllaltki madalad ega ahvatle seetõttu ettevõtteid innovatsiooniks, viimane aga parandaks oluliselt majandussituatsiooni.

Me oleme ka seisukohal, et mitte midagi hullu ei juhtu, kui tõsta kütuseaktsiisi, sest praktika näitab, et alati on võimalik muuta tarbimisharjumusi ja korrigeerida fossiilsete kütuste ja energia kasutamist ümber korraldada.

Eestil ei ole kuidagi võimalik varjuda energiaturu reeglite eest. Meie hinnangul pole poliitika, mis on hoidnud elektri hinda Eestist madalal, andnud Eestile mitte mingit pikaajalist konkurentsieelist. Selle eelduseks on ikkagi energiaturu võimalikult kiire avamine, et saaksid tekkida investeeringud ja ettevõtlus vabaks muutuda. Siin on liberaalset poliitikat ajavad reformierakondlased oma enda põhimõtetega paraku vastuollu läinud – energiaturul nad millegipärast ei toeta liberaliseerimist ja tururegulatsiooni.

Oleme ausad – tänase ettevõtlusstruktuuriga ei ole Eestil võimalik sellest kriisist välja tulla. Meil ei olnud juba kaks aastat tagasi lootust oma majanduskasvu samadel alustel jätkata. Ümberkorralduste tegemata jätmine ei jäta meile mingit väljundit ja on täiesti selge, et ainuke selgelt nähtav tulevikuvisioon saab olla ressursi-ja energiasäästlik tootmine ja tööstus, mis oleks konkurentsivõimeline nii kriisi- kui kasvuajal.

Kus vähemusvalitsus roheliste toetusega kindlasti arvestada ei saa, on ühetaoline käibemaksu tõus. See tähendab väiksema sissetulekuga inimeste olukorra halvenemist. Samuti ei kutsu käibemaksutõus esile mingit majanduse ümberkorraldamist – ettevõtja ja edasimüüja jaoks ei muutu sisuliselt midagi, kui käibemaks kasvab. Meie lähtekoht on aga see, et me peame mõjutama neid valdkondi, mis majanduse struktuuri muudavad, ning ainuke mõjur, mis neid muudab, on ressursitasud taastumatutele loodusvaradele.

Majanduse ümber korraldumine hakkab toimuma siis, kui tarbijal on võimalik piltlikult öeldes kõrgema maksu eest ära minna tarbima odavamaid tooteid ja teenuseid. Käibemaksu tõusu eest pole tarbijal võimalik aga kuhugi mujale minna kui varimajanduse juurde. See ei ole majanduse ümberkorraldus, mida ma näha sooviksin.

Kui maksutõuse soovitakse käsitleda kui majandust elavdavat meedet, peavad need tekitama valiku. Ressursimaksu tõstmine tekitab selle valiku. Süvenemata Milton Friedmani erinevate teoste nüanssidesse ja liberaalse maailmavaate apologeetide erinevate teoste üksikasjadesse võib puhtalt loogikale toetudes öelda, et käibemaksu tõus toimib majanduse ümber struktureerimisele vastu.

Meie eesmärk ei saa olla saada riigikassasse täna veidi rohkem raha ja hiljem sellest jälle ilma jääda, vaid saada riigikassase rohkem raha, taastada maksuraha vood ja majandus ümber korraldada. Ei saa olla nii, et me igal hommikul ärkame üles ja mõtleme välja mõne uue mõtte ning unustame ära kaks aastat sihipäraselt räägitud loo selle kohta, et meie majandus vajab ümber korraldamist. Seetõttu on arukas teha muutusi moel, mis seda toetavad ja rohelised on valmis kaaluma kõiki valitsuse ettepanekuid, mis sellele tingimusele vastavad.

Selleks peab valitsus tulema riigikokku ning osalema sisulistes ja tehnilistes debattides. Vähemusvalitsuse õnnetu pool on see – Reformierakonna puhul ehk rohkem kui IRLil –, et nad peavad painduma läbi rääkima nende inimeste ja erakondadega, keda nad on viimase kahe aasta ja ehk pikemagi perioodi jooksul ignoreerinud. See on võti, kuidas Eesti majandust hädast välja aidata.

Minu arusaamist mööda on inimesed sellised universaalsed olendid, kes kriisiolukorras on võimelised läbi rääkima juhul, kui neil on tagatud head ja viljakad tingimused. Riigikogul on need maksumaksja armust olemas. Me ei ole seda lihtsalt seni teinud, kuna võimu struktuur on selline, et seda on võimalik olnud vältida. Kui nüüd võimu struktuur muutub selliseks, et läbirääkimisi pole enam võimalik vältida, pole meil enam põhjust ka muretseda!

Maksumaksja on kõik kinni maksnud, et me saaksime pidada arutelusid selle asemel, et riigikogus mökutada ja hääletada nii, nagu valitsus tahab. See on antud hetkel peaministri taga, kas tema juhtimisstiil ja erakonna ambitsioonid on sellised, et ta on suuteline edu saavutama ka läbirääkiva peaministrina.