Arvamus: Taastume? Kui, siis läbi häda

Poliitikud on tõepoolest kasutanud kõikvõimalikke relvi langusega võitlemiseks, nii et ainuüksi kahe viimase kuu jooksul võis maailmas kokku lugeda 150 majandusse sekkumise aktsiooni.

Need sammud koos tootmise järsu langusega allapoole tegelikku nõudlust, mis on vähendanud müümata kaupade koguseid, lubab ehk tõesti enamikul majandustel järgmise aasta alguses põhja jõuda.

Ent põhjahetkest olulisem on küsimus, kui tugev on maailmamajanduse taastumine - kui see kord tuleb - keskpikas perspektiivis.

Ei saa välistada, et me näeme paari kvartalit kiiret SKP kasvu, kui ettevõtete laoseisud paranevad ja riiklikud rahasüstid mõju avaldavad. Kuid see ei kaitse meid selle eest, et järgneva kahe aasta jooksul ootab meid äärmiselt vaevaline taastumine.

Kuid taastumise rohelisi võrseid, mida juba nägema hakati, on hakanud lämmatama kollakas umbrohi. Hiljutised töötuse, jaekaubanduse, tööstustoodangu ja kinnisvaraturu näitajad USAs on väga nõrgad, Euroopa esimese kvartali kasvunumbrid on masendavad, Jaapani majandus on endiselt koomas ja isegi taastuva Hiina eksport on ülinõrk.

Kiiret taastumist takistavad mitmed tegurid. Esiteks: tööpuudus tõuseb paljudes maades endiselt, ületades arenenud riikides 2010. aastaks 10 protsenti. See tõotab halba nii tarbimise kui ka pangakahjude seisukohast. Teiseks: meil pole mitte ainult likviidsus-, vaid ka maksevõimekriis. Perede, finantsasutuste ja ettevõtete kahjud ja laenud ei ole vähenenud, need on vaid "sotsialiseeritud" ja kirjutatud valitsuse arvele. Vajadus võlakoormat vähendada seab piirid pankade laenuvõimele, majapidamiste tarbimisele ja ettevõtete investeerimissuutlikkusele.

Tarbijaid on tabanud šokk, sest nende varade (eluase, aktsiad) väärtus on langenud, laenumaksed haukavad sissetulekust endisest suurema osa, sissetulekud aga vähenevad. Kehva kasumlikkuse ja deflatsioonisurve all olevad ettevõtted aga ei taha toota, töötajaid palgata ega investeerida.

Kolmandaks on finantssüsteem endiselt ülikehvas seisus. Kommertspangad võtavad sisse hiigelkahjumeid ja on ikka alakapitaliseeritud, nii et laenukriis niipea ei leevene.

Edasi, valitsuste võlakoormuse kasv viib lõpuks reaalintressimäärade tõusuni, mis annab samuti hoobi erasektori kulutustele. Ja mõned nõrgemate fundamentaalnäitajatega arenevad majandused ei pruugi IMFi abist hoolimata finantskriisi vältida.

Neljandaks: kui keskpangad ei pane paika selget strateegiat, kuidas väljuda poliitikast, mis kahe- või kolmekordistab rahabaasi, siis järgneb sellele paratamatult kas toodete hinnatõus või järgmine ohtlik vara- ja krediidimull.

Lõpuks eeldab parema tasakaalu tekkimine seda, et liigselt tarbivate riikide (USA, Suurbritannia) kaubanduspuudujäägid vähenevad liigselt säästvate riikide (Hiina jt arenevad turud, Saksamaa, Jaapan) ülejääkide arvel.

Kuid kui ülejäägiga riikides ei kasva koduturu nõudlus piisavalt kiiresti, siis nõrgestab ka see taastumist, sest riikide majanduskasv jääb allapoole nende potentsiaali.

Nii võivadki stabiliseerumise rohelised võrsed asenduda kollaka stagneerumise umbrohuga, kui paljud keskpikad näitajad takistavad maailmamajandusel 2010.-2011. aastal jõulisele kasvule pöördumast ja lubavad sel vaid aneemiliselt taastuda.