Kommentaar: Käibemaks ei tohi tõusta!

Nii nagu vihmale järgneb alati päiksepaiste, nii järgneb majanduses tõusule langus ja langusele uus tõus, kirjutab ettevõtja Art Kuum Äripäevale saadetud kommentaaris. Selline tsüklilisus on möödapääsmatu, sest turumajandus on isereguleeruv – ülekuumenemisel aktiviseeruvad jahutusmehhanismid ja vastupidi. Seejuures kaasaegses turumajanduses ei ole riigi roll mitte tähtsusetu, sest riigi käes on tõhusad hoovad, millega seda tsüklilisust stabiliseerida ja juhtida, et ei oleks langus liiga sügav ja tõus liiga järsk, sest praktikas kehtib reegel, mida järsem on tõus, seda sügavam on kukkumine. Üheks lihtsaimaks, kuid samas üheks tõhusaimaks vahendiks on käibemaks, kuna ta mõjutab otseselt tarbimist ja tarbimine kui majanduse „vereringe“ kannab selle mõju kiirelt edasi pea kõikidesse majandusvaldkondadesse. Igaühele on arusaadav, et tarbimise kasv aitab luua töökohti, tõsta palku, SKP-d, viia meid Euroopa rikkaimate riikide hulka jne. jne. Seepärast kutsutakse käibemaksu vahel majanduse käsipiduriks, mida tõusu korral kergelt peale tõmmates ja majanduslanguse korral veidi järgi andes saab riik stabiliseerida majandusarengut ja vältida tõsisemat kriisi ning selle tagajärgi nagu töötuse kasv, devalveerimine, eelarve augud jms. Et aidata majandust kiiremini kriisist välja, otsustas näiteks Inglismaa eelmise aasta lõpul langetada käibemaksu 17,5 protsendilt 15 protsendile kuni aastani 2010.

Käibemaksu langetamine + deflatsioon aitavad majanduse kriisist välja

Palju on räägitud deflatsiooni negatiivsetest mõjudest, kuid tähelepanuta on jäänud asjaolu, et deflatsioon (raha väärtuse tõus ehk sisuliselt hindade langus) on tänase majanduskriisi tingimustes täiesti normaalne nähtus, mis on tingitud nõudluse langusest. Kuna turumajandus baseerub nõudluse ja pakkumise tasakaalul, siis hakkab nõudluse langemisel majandus otsima uut nö. tasakaalupunkti, mis saavutatakse hindade langemisel. Riigil on siin võimalus ulatada majandusele st. eelkõige ettevõtetele oma abistav käsi ja kiirendada hindade langust veelgi, langetades käibemaksu, mis aitaks uue tasakaalupunkti leida veelgi madalamate hindade juures. Kuigi näiliselt võidaks sellest kõige rohkem tarbijad, kelle jaoks kaubad muutuksid odavamaks, siis tegelikult stimuleeriksid madalamad hinnad rohkem tarbima ja kulutama ning suure tõenäosusega tooksid tarbijad turule ka oma säästud, sest sama raha eest saab nüüd rohkem ja paremaid kaupu, kui seda varem oleks saanud. Kõik see viiks rohkem raha nii ettevõtjate taskusse, kui pikemas perspektiivis maksude näol ka riigi rahakotti. Nii õnnestuks turumajanduse isereguleeruvate mehhanismide ja riigimeeste õigete otsuste koosmõjul kergendada majanduskriisi halba mõju ja kiirendada majanduse väljumist surutisest.

Millega lappida eelarve augud?

Nüüd ütlevad poliitikud kindlasti: see ilus jutt ei maksa midagi, sest meil on vaja eelarve augud millegagi ära lappida. Jah, õige küll, kuid maksude ainus funktsioon ei ole riigieelarve täitmine, vaid ka majandusarengu suunamine. Seega on olemas ka makse, mille tõstmine võiks aidata majandusel mõõnaperiood kiiremini ja kergemalt üle elada. Näiteks on riigil võimalik suunata majandust ja ettevõtjat kokkuhoiu suunas, mis aitaks kindlasti muuta majandust konkurentsivõimelisemaks. Võtame näiteks sõiduautode kasutamisel makstava erisoodustusmaksu, mis on 4000 krooni kuus sõltumata sellest, kas tegemist on 100000-kroonise tarbeautoga või 1,5-miljonilise luksusautoga. Seega maksab 100000-se auto oma firma transpordivajaduste rahuldamiseks ostnud ettevõtja protsentuaalselt 15 korda kõrgemat maksu, kui 1,5-miljonilise luksusauto endale suvilaskäimiseks soetanud ettevõtja. Kas see on õiglane, kas see suunab ettevõtjat säästma? Vastupidi! See on vaid üks näide selle kohta, et meie maksusüsteem toetab pigem laristamist, kui kokkuhoidu. Samas on erisoodustusmaks veel ka kohmakas ja põhjustab vääritimõistmist nii maksjate kui arvestajate poolt. Teeksin siinkohal valitsusliidule lihtsa ettepaneku, mida võiks rakendada käibemaksu tõstmise asemel: mitte lubada ettevõtetel käibemaksu tagasi arvestada soetatud või renditud sõiduautode pealt. Arvestuslikult tooks selline samm riigieelarvesse aastas ca miljardi krooni võrra rohkem käibemaksu, kuid samas ei omaks negatiivset mõju ettevõtjatele, vaid pigem vastupidi – tõenäoliselt hakkavad ettevõtjad ostma natuke odavamaid autosid ja lõppeb mõtetu laristamine. Sõiduauto, eriti aga luksusauto, pole ju tootmisvahend ja seega pole mitte millegiga põhjendatud nende pealt käibemaksu tagasiarvestamine. Jah, siin võiks teha muidugi ka väikse möönduse, ütleme näiteks, et käibemaksu saaks tagasi arvestada kuni 100000 krooni pealt sõltumata auto tegelikust maksumusest vms.Siit saakski vajaliku miljardi, mis riigieelarvest puudu ja mida Reformierakond täna käibemaksu näol ettevõtja taskust võtta tahab. Kui sellest jääb väheks, võiks põhimõtteliselt veel mõelda maamaksu tõstmisele, mis aitaks kasutuseta seisva kinnisvara ringlusse viia. Õiglane muidugi oleks, kui riik raskel ajal oma püksirihma sama palju pingutaks nagu tavakodanikud ja ettevõtjad seda tegema peavad ja maksude kallale ei läheks, kuid samas ei tohi ohtu sattuda riigi jätkusuutlikus.