Kodumaine seakasvatus ei ole ainult majanduslik küsimus – see puudutab ka kultuuri, traditsioone ja toidujulgeolekut. Seega on uue kvaliteedikava väljatöötamine märgilise tähtsusega, kirjutab Eesti Tõusigade Aretusühistu juht Anu Hellenurme arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

- Eesti Tõusigade Aretusühistu juht Anu Hellenurme. Foto: Erakogu
Juba 19. sajandi teisel poolel, kui Eesti rahvusriigi loomise idee hoogu kogus, rõhutasid ärksamad mõtlejad, et rahva vabadus ja heaolu sõltuvad tema suutlikkusest end ise toiduga varustada. Põllumajandus ja toidutootmine on seega alati olnud maaelu ja majanduse tugisambad, milles seakasvatus on mänginud olulist rolli.
Viimase sajandi jooksul on Eesti seakasvatus pidanud vastu mitmetele poliitilistele ja majanduslikele vapustustele, kohanedes muutustega ning rakendades teaduspõhiseid lahendusi. Selle teekond sai alguse enam kui 100 aastat tagasi, mil loodi Eesti Seakasvatajate Selts – organisatsioon, mis sillutas teed tõuaretuse ja kvaliteetse sealiha tootmise arengule.
Muutused ja areng pärast taasiseseisvumist
1990. aastate alguses oli Eestis ligikaudu 900 000 siga, kuid sektor seisis silmitsi suurte muutustega. Väiketootmine taandus ning asemele tulid suuremad ja jätkusuutlikumad farmid. Tänaseks on sigade arv küll langenud 275 000ni, kuid see-eest on tõusnud nende jõudlus ja kvaliteet.
Eesti Tõusigade Aretusühistu tagab sigade geneetilise potentsiaali pideva paranemise. Kui varem keskenduti eeskätt lihamassi suurendamisele, siis nüüd on oluline ka sigade tervis, viljakus ja efektiivne söödakasutus. Kasutades kaasaegseid geneetilisi hindamismeetodeid ja jõudluskontrolli süsteeme, valitakse aretuseks ainult parimate omadustega loomad.
Tänu järjepidevale tõuaretusele on sigade viljakus märgatavalt paranenud – keskmiselt sünnib 13,7 põrsast pesakonnas, parimates farmides isegi üle 15 põrsa. Samuti on paranenud liha kvaliteet, vastates tarbijate ootustele tervislikuma ja maitsvama toote järele.
Tänapäeva seakasvatus: tervis ja keskkonnamõju
Kaasaegne Eesti seakasvatus eristub kõrgete bioohutusstandardite ja sigade tervise hoidmise poolest. Antibiootikumide kasutamine on siin madalam kui Euroopa Liidu keskmine, mis aitab ennetada antibiootikumiresistentsust ja edendada eetilisi tootmispraktikaid. Eesti on ka üks väheseid Euroopa riike, kus puuduvad mitmed sigade nakkushaigused – see on suur saavutus, mida tuleb hoida.
Keskkonnamõju osas on Eesti seakasvatusel suhteliselt väike ökoloogiline jalajälg, kuna loomkoormus on madal ja farmid paiknevad hajutatult. See aitab säilitada tasakaalu looduse ja tootmise vahel, vähendades liigset keskkonnakoormust.
Kas Eesti seakasvatusel on tulevikku?
Viimastel aastatel on üha rohkem arutletud, kas seakasvatusel on Eestis pikas perspektiivis tulevikku. Kuigi kodumaine sealiha on tuntud oma kvaliteedi poolest, on odavat importliha lihtne turule tuua, mis ohustab kohalikke tootjaid ja aastakümnete pikkust aretustööd.
See ei ole ainult majanduslik küsimus – see puudutab ka kultuuri, traditsioone ja toidujulgeolekut. Eesti sealihal on potentsiaal kindlustada tugev positsioon nii kodu- kui ka välisturul, kuid see saab toimida ainult siis, kui sektor tegutseb ühise eesmärgi nimel ning riiklik poliitika toetab kodumaist tootmist.
Kohalikule tarbijale on oluline teadmine, et liha on kasvatatud Eestis, järgides rangeid kvaliteedi- ja ohutusstandardeid. Tunnustatud märgised, nagu „Eestis kasvatatud“ ja „Puhas Eesti toit“, aitavad suurendada tarbijate usaldust kodumaise liha vastu.
Toidujulgeolek ja tulevikuvisioon
Eesti seakasvatuse ees seisavad mitmed väljakutsed. Põllumajanduse algtootmine on majanduse vundament, kuid selle kestlikkus sõltub õiglastest konkurentsitingimustest ja kohaliku toodangu väärtustamisest. Praegu on Eesti sealihatootmise isevarustatus vaid 75%, samas kui importliha osakaal kasvab.
Ajalugu on näidanud, et kriisid võivad tarneahelad ootamatult katkestada. Toidujulgeoleku tagamiseks peab Eesti säilitama võimekuse oma rahvast ise kvaliteetse toiduga varustada.
Eesti sealiha kvaliteedikava, mis on väljatöötamisel, mängib olulist rolli liha kvaliteedi ja tarbijate usalduse tagamisel. See peaks keskenduma:
• loomade heaolu parandamisele,
• söötmise ja antibiootikumide kasutamise kontrollile,
• keskkonnasõbralike tootmispraktikate edendamisele,
• innovatiivsete tehnoloogiate rakendamisele, nagu andmete kogumine ja analüüs.
Kõik see aitab luua tasakaalu loomade tervise, keskkonnamõju ja majandusliku jätkusuutlikkuse vahel.
Jätkuv edulugu – koostöö ja innovatsioon
Eesti seakasvatus ei ole lihtsalt üks majandusharu – see on osa meie kultuurist, identiteedist ja rahva tervisest. Selle tulevik sõltub teadlikest otsustest, koostööst ja visioonist, mis tagavad kohaliku toidutootmise elujõulisuse ka järgnevateks põlvkondadeks.
Meie ülesanne on toetada ja edendada seda valdkonda, et Eesti sealihal oleks kindel koht nii meie laual kui ka rahvusvahelisel turul. Seakasvatuse edulugu pole veel lõppenud – see on jätkuv protsess, mille võti peitub koostöös, innovatsioonis ja kohaliku toidutootmise väärtustamises.
-------
Autor tänab Maaülikooli aretusõpetuse vanemlektorit Alo Tänavotsa ja Eesti Tõusigade Aretusühistu lihakvaliteedi juhti Aarne Põldveret, kelle kaasabil artikkel valmis.
Arvamuskonkurss Edukas Eesti
Edukas Eesti on Äripäeva, Helmese, Elengeri (endine Eesti Gaas), If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, Swedbanki ja Verstoni konkurss, kuhu ootame Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis. Konkursi peaauhind on 10 000 eurot.
Žüriisse kuuluvad korraldavate ettevõtete omanikud ja juhid, konkursi viib läbi Äripäeva arvamustoimetus. NB! Tööde vastuvõtt on lõppenud. Žürii koguneb aprilli lõpus, auhinnad anname üle mai alguses.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood

Kohting, millest võidaksid kõik

Haara sooduskood ja avalda tööpakkumine Eesti külastatuimas tööportaalis