Altosaar: paremerakondadel hiilgav võimalus ennast näidata

Hea on see, et olemasolev Reformierakonna ja IRL-i valitsus on võimalikest vähemusvalitsustest parim.

Kuigi on kergemeelselt mindud maksudega mängimiseni ja tekitatud seeläbi ärisektoris täiendavat segadust ning on surutud riigikogus läbi toorevõitu seadusetpakette nagu nö pronksiööpakett, pole kindel, kas mõni teine võimalikest koalitsioonidest võiks tegutseda läbimõeldumalt. Kahetsust võib avaldada sotsiaaldemokraatide lahkumise üle koalitsioonist, kuid mis läind see läind! Kuigi sotsidel on hiilgav teeneteleht ja potsentsiaal, ei suutnud kriitlisel hetkel erakondade juhid säilitada riigimehelikkust, sest oma nägu osutus tähtsamaks.

Nüüd on tähtis säilitada seda, mis on alles, ehk tüürida riik minimaalsete kahjudega masu kärestikest läbi. See tähendab, et Reformierakonna ja IRL juhid, nende ministrid ja teised juhtpoliitikud peaksid igal juhul säilitama närvi, ning hoidma oma koalitsiooni koos. Sest kõik saavad ju aru, et väga palju on veel vaja ära teha, et majandus saavutaks taas stabiilse tõusu ning eurole üleminek oleks tagatud.

Meil on kõiki ressursse väga vähe, sealhulgas ka aega. Kui aga omavahel peaksid minema purelema kaks parempoolset erakonda, siis vastutusest edasise suhtes ei vabasta neid keegi. Sealjuures pole tähtis, kes on rohkem süüdi! Kui me peaksime libisema majanduse tervenduskursilt ning riigi juhtimise võtab üle IMF, siis pole läbi mitte ainult vähemuskoalitsiooni elu vaid ka kahe juhtiva paremerakonna maine. Seejärel moodustavad valitsuse heal juhul ilma erakondliku taustata Dombrovskise tüüpi spetsialistid või halvemal juhul pahempoolsed populistid, kes jätavad riigi pikaks ajaks kiduma rahvusvahelise majanduse halli tsooni, Euroopa ja SRÜ ääremaadele.

Endine rahandusminister Ivari Padar on öelnud kuldse lause – sellist head kriisi ei tohi lasta raisku minna! Üks esimesi kriisi õppetunde võikski olla mõttetu ja ebakonstruktiivse tülitsemise vältimine ning jaantõnissoniliku ühistöö imperatiivi taas au sisse toomine. Maailm ei ole peale 2008. a sügist endine, seda enam peame Eestis otsima uusi ideid ning olema valmis uuendusteks igas vallas. Kuid muutuda ei saa vaid majandus üksi. Ettevõtete ja kõigi maksumaksjate poolt ülal peetav riiklik pealisehitis peab ka teisenema. Esimese asjana tuleb end kokku võtta olulisemate eesmärkide täitmiseks vähemolulisemate arvel. Riigi bürokraatia vajab lihtsustamist, nii keskvõimu, kui omavalitsuste ametnikud tuleb tuua maa peale ja panna toimima koos tulundus- ja mittetulundussektoritega. Usaldus ja ühistöö peavad astuma kemplemise ja egoismi asemele. Kodanikuühiskond, mida on kellegi poolt hakatud nimetama 3.sektoriks, peab võtma sisse oma õige, esimese koha äri- ja avaliku sektori ees.

Paremerakondadel on nüüd hiilgav võimalus ennast just nüüd näidata. Sest on aksioom, et raskeid aegu aitavad üle elada kodanlikele väärtustele – ettevõtlikkusele, vastutustundele, kokkuhoidlikkusele, töökusele ja isamaalisusele – põhinevad poliitilised jõud. Pahempoolsete hiilgeajad saabuvad koos majandusliku tõusuga, kui on taas midagi jagada. Parempoolsetel on praegu suur šanss muuta poliitiline elu selgemaks, teha ära veel ees seisvad rasked valikud eelarve tasakaalu saavutamiseks. Ilmselt tuleb enne sügist vähemuskoalitsioonivalitsusel langetada veel mitu rasket otsust, seal hulgas kärpida sotsiaalkulusid. Kui paremerakonnad püsivad ühtsena ja tugevana ning võtavad tõsiselt enda poolt deklareeritavaid väärtusi, siis suudavad nad koos püsida ning need otsused ära teha.

Eesti vajab selgust ja kindlustunnet, mida annab vaid selgete eesmärkidega ja ühtsena toimiv valitsus. Selline valitsus võib saada riigikogus tuge ka koalitsioonivälistelt saadikutelt. Koalitsiooni ebalemine ja siseheitlus, veel enam aga lagunemine oleks märk, et Eesti ei saa enam abita hakkama.