Pöörame 'Welcome to Estonia' näoga koduse ettevõtja poole

Sylvesteri kohtuasja ajanud advokaadina võiksin tunda vaid ülimat rahulolu saavutatust. Tegelikkuses see kaugeltki nii ei ole. Nii meedias kui ka mujal väljaöeldu on süvendanud murelikkust, kas me ikka oskame näha kaugemale sellest kohtulahendist ja teha õigeid järeldusi pikemat perspektiivi silmas pidades.

Perspektiivitu on kokku liita selle konkreetse maksuasjaga seotud otseseid kulusid, kiruda oma riiki, uhkustada riigi võidetud ja kaotatud maksuvaidluste suhtarvudega või nõuda, et keegi peaks selle kõige eest oma peaga vastutama.

Ainuüksi need maksutulud, mis kaebuse esitanud ettevõtjate poolt 2003. aastast loodud ettevõtete ja töökohtadega seoses riigi rahakotti jõuavad, katavad need otsekulud ja rohkemgi veel.

Hea tuleks seista hoopis selle eest, et kõigi asja menetlenud kohtunike, maksuametnike, kaebuse esitanud maksumaksjate, ülekuulatud tunnistajate ning advokaatide kulutatud vaimne kapital läheks asja ette. Selle eest lasub tõsine vastutusekoorem kõigil, kelle mõjusfääris oleks midagi positiivset ära teha.

Riigijuhtimisel on palju räägitud, kuidas atraktiivse ettevõtluskliima kaudu meie riigi ja kodanike elujärg lähiaastatel jõudsasti paraneb. See võiks olla tõsi, kui riik ettevõtjasõbralikku suhtumist ka rakendaks.

Mis kasu on justiitsministeeriumi jõupingutustest lubada lisaks kohalikele ka Soome või Belgia ettevõtjal interneti teel bürokraatia ja viivituseta äriühing asutada, kui rahandusministeeriumi eestvedamisel loodud rahapesu tõkestamise reeglid need praktikas nullivad?

Või mis üldisemat mõju on sel kohtusaagal, kui riik lõpetab avaliku teemakäsitluse seisukohaga, et maksuhalduril oli tegelikult õigus, aga kohtuotsus on lõplik ja kuulub täitmisele?

Kui ettevõtja peab lisaks äriruumist tulenevatele riskidele arvestama ka maksude osas pidevalt kahe muutujaga - kas nädala pärast on maksukoormus sama kui täna ja kas maksuhalduri tänane seisukoht püsib maksudeklaratsiooni esitamiseni ning ka võimaliku maksunõude aegumiseni - ei suudeta säilitada praegustki ettevõtlust, täiendavatest investeeringutest rääkimata.

Kuulen üha sagedamini, kuidas tõsised ettevõtjad arutlevad, kuhu väljapoole Eestit on investeeritud ja plaanitakse investeerida ning kuidas siin oma äritegevus võimalikult valutult "kokku pakkida". Ebastabiilne raamistik hävitab lõpuks ettevõtjate initsiatiivi. Ka laulupidu ei suuda lõpmatult nende isamaalisust toita.

Meil pole kunagise konkurentsieelisena enam odavat tööjõudu ning ainult nominaalselt madalad maksumäärad ei köida enam ammu välisinvestoreid.

Kui Eesti ärimeeste puhul peaksime mõtlema, kuidas neid siin hoida ühiskondlikult ja majanduslikult aktiivsetena, siis sellised signaalid ebastabiilsusest peletavad siia tulla plaanivad välisinvestorid väga kiiresti. Siin juba tegutsevatele välismaa ettevõtjatele on aga lahkumisbarjäär võrreldes Eesti ettevõtjatega palju madalam.

Majandusliku tõlgendamise põhimõttega seotud kohtupraktika valguses peaks riik kaaluma, milliste sündmuste maksustamiseks oleks õigusselgem tuua maksuseadusesse konkreetsed maksukoosseisud.

Maksukorralduse seaduse paragrahv 84 kasutamine tuleks muuta täielikuks erandiks tahtliku maksuõigusrikkuja distsiplineerimiseks, mitte nö valveparagrahviks juhuks, kui ükski muu maksuseaduse säte ei sobi.

Kõigi maksumaksjate ühetaolise maksustamise argument pole formaalse, kohati pealiskaudse või tendentsliku käsitluse põhjendamiseks piisav. Sõltumata riigieelarve tervisest ei peaks iga hinna eest maksumaksjale "arvet" esitama.

Iga majandustehing on eripärane oma nüansside ja eluliste põhjuste tervikus. Nende mõistmine on tihti vägagi keeruline, kuid nende arvestamine, sealhulgas maksukohust vähendavana, on möödapääsmatu. Senisest olulisemaks peab muutuma ettevõtja ärilise jätkusuutlikkuse tähendus ka maksumenetluses. Praeguses makromajanduslikus olukorras võib maksumaksja pankrotistada juba maksumenetlus, kuna maksunõude selgeks vaidlemine kohtus käib talle lihtsalt üle jõu.

Ka maksuhalduri praegune seisukoht, et maksunõue on ainus, mida saneerida ei saa, ei toeta majanduse elavdamisele ja jätkusuutlike ettevõtete tervendamisele suunatud riiklikke püüdlusi.

Vast kõige olulisema järeldusena peab riik tagama, et maksumaksja saaks usaldada seisukohti, mida maksuhaldur maksuseaduste tõlgendamisel ja selgitamisel avaldab. Kui 2000. aastal otsustati majanduspoliitiliselt vabastada tulumaksust Eestisse ettevõtjate reinvesteeritud kasum, siis tuleks selle rakendamisel olla järjepidev.

Nii oleks jäänud pärssimata ka ettevõtjate initsiatiiv, kes uutele äriideedele keskendumise asemel neli aastat Sylvesteri kohtuasjale pühendasid. Siduvad eelotsused formaalselt justkui parandavad olukorda, kuid praktikas oleks vaja oluliselt tõsta eelotsuste jõudlust ja kvaliteeti.

Sylvesteri kaasuse näitel peaks riik kaaluma, kuidas maandada maksuvaidlusega seotud intressiriske. Intressimäära ebavõrdseks muutmine sõltuvalt sellest, kas maksusumma on vaidluse ajal faktiliselt riigikassas või mitte, oleks põhiseadusvastane. Pigem tasuks kaaluda, kas selline maksuotsuse eranditu täitmise nõue, mis tekkis uue maksukorralduse seaduse jõustumisega 2002. aastast, on veel põhjendatud.

Parema rahvusliku rikkuse alusvara puudumisel peaksid nii riigivõim kui ka kogu ühiskond ettevõtlikke kodanikke väärikalt hoidma ja tunnustama.

Meedialgi on aeg peeglisse vaadata ja oma kaalukasse rolli vastutustundega suhtuda. Vastasel juhul ettevõtjad realiseerivad oma potentsiaali ja ambitsioonid mujal. On ülim aeg pöörata "Welcome to Estonia" näoga ka Maarjamaa ettevõtja poole ning juurutada seda suhtumist kõigil riigivõimu tasanditel.