Lehmani-järgne enesepett

Valitseb usk, et kui vaid valitsus oleks Lehmani päästnud, siis oleks kogu see kriis olnud vaid luksatus ja mitte südamerabandus. Investeerimisgurud ja poliitikud räägivad kui ühest suust, et Lehmani-suguseid firmasid ei tohi põhja lasta. Majandagu nad ennast kui tahes kehvasti, võlausaldajad peavad oma raha tagasi saama, muidu kaob usaldus ja süsteem kukub kokku.

Nii ongi valitsused heitnud pankadele ja tervetele Ida-Euroopa riikidele suure maksumaksjate rahast kootud turvavõrgu. Kahjuks pole see aga muud kui soovmõtlemine: olgu laenu- ja kinnisvaramull kui tahes suur ja finantssüsteem kui tahes keerukas, lapime Lehmani kokku ja kasvatame end jamadest välja.

Kuid probleem on selles, et võlgade ja varade väärtused olid maailmas juba täiesti tasakaalust väljas ja lihtsat väljapääsu olukorrast enam polnud. USAs olid sügava finantskriisi märgid juba enne näha.

Lühikese aja jooksul olid elamuhinnad kahekordistunud ning ameeriklased olid loobunud säästmisest. Kasumist purjus pangad ja kindlustusfirmad olid ennast lõhki võimendanud. Mitte ainult Lehman Brothersil, vaid kogu finantssüsteemil polnud mingit valmisolekut tulla toime elamu- ja laenumulli paratamatu lõhkemisega.

Süsteem oli jõudnud punkti, kus see tuli kas põhjalikult ümber teha või abirahaga supist välja päästa. Ja seda ei saanud teha ilma vereta tänavatel: suure finantsasutuse kokkukukkumine oli vajalik katalüsaator.

Nüüd räägitakse küll finantssektori reguleerimisest, aga valitsused kardavad usaldust kõigutada. Saadakse aru, et elamumulli lõhkemine tuleb ära seedida, aga ei julgeta tunnistada, et see tähendab aastaid tarbimise aeglast kasvu. Sisimas usuvad poliitikud ikka, et vana süsteem oli kõigest hoolimata parim ja usalduse taastamine lahendab kõik mured.

Tegelikult peaksime Lehmani pankrotist õppima seda, et globaalne finantssüsteem vajab suuri muutusi reguleerimises ja juhtimises. Praegune turvavõrgu-lähenemine võib lühiajaliselt töötada, aga viib lõpuks kontrollimatute riigivõlgadeni, eriti USAs ja Euroopas.

Aasia võib ju praegu olla nõus läänt spondeerima, aga mitte lõputult. Palju mõistlikum on lääneriikidel oma fundamentaalnäitajad praegu korda teha, kui hakata mõne aasta pärast järsult makse tõstma.

Copyright: Project Syndicate, 2009, www.project-syndicate.org