Arvamus: Kapitalismi vaimne haavatavus

Käitumise mehhanismid raha- ja väärtpaberiturgudel ei erinenud viimaseil aastail neist, mida nägime toimimas kas või Pronksiööl: keegi viskab kivi, heidab solvangu… ja ahelreaktsioon käivitub. Mäletan vana laevakapteni ütlust, et merehädas laeva õudseim hetk saabub siis, kui keegi hõikab - päästku end, kes saab! Siis ei pääse tõenaoliselt enam keegi.

Tasus vaid mõnel nutikamal spekulandil märgata USA Fannie Mae/Freddie Maci volatiilsust ja sõltuvust seltsimeeste Clintoni ja Bushi plaanimajanduslikust abist või kehvemanärvilistel Lehmanni skeemi tuima diversifitseerimatust, kui - läkski lahti. Ja kõik varjatu sai ilmsiks.

Selgus, et enamik maailma majandusest toimis olenematult väärtpabereist, mis olid elanud oma elu ja mis varjutasid esimest. Enamik investeeringuist toimis vaid raamatupidamistes ja arvutiekraanidel. Vaid nutikaimad Ponzi skeemi tipus (Stanfordi grupp, Maddoff jt) taipasid õigel ajal muuta fiktiivsed kapitalid reaalseteks varadeks (kõik neist ei lähe kinni, nt Enroni saaga).

Kuhu jäi aga teiste mõistus? Kas või Swedbanki oma, kes isegi pärast Lehmanniga seotud prohmakat tegi uue rumaluse: loobus sissetöötatud, lugupeetud kaubamärgist (Hansapank, täna oleks sel väärtus!) ja kuulutas, et on sama pank, kes Lehmanniga nii rumalasti vahele jäi?

Sulid ei saa moodustada enamust, sest sulitseda saab vaid mittesulide arvel. Enamuse peavad moodustama nende ohvrid. Seepärast ei näegi ma ses, et me kõik need aastad võtsime tõsiselt reitinguagentuuride hinnanguid, lugesime aktsiate koteeringuid, jälgisime turuindekseid, mingi vandenõu õnnetut tagajärge, vaid üle meie langenud kollektiivset hullust, üsna süütut pealegi.

Sellest, et keegi rehkendas Dow Jonesi indeksit või arvestas mingi müstilise reitinguga, ei tulenenud ju midagi halba! Seda enam, et ega keegi pööranudki ju tähelepanu sellele, et arvude taga olid lihtsalt meelevaldsete numbrite meelevaldsed mängud, mis võivad hasarti viia kelle tahes. NASDAQi vahtimise ja kasiinosõltuvuse vahe pole ju iseenesest põhimõtteline.

Psühhoos oli sedavõrd üldine, et selle ohvriks langesid soliidseimad inimesed ja institutsioonid - valitsused, IMF, Euroopa Keskpank jt. Vaidlused IMFi päästeskeemide üle polnud arukad arutlused faktide ja põhjuste üle, vaid vaidlused luuletajate vahel selle üle, kas üks metafoor on kaunim kui teine.

Imestame, kuidas küll sajad miljonid inimesed võisid uskuda kommunismi tulemist. Ent sama suur hulk inimesi tegutses siiras usus, et riski maandamiseks tehtud tulevikutehingute taga on mingi reaalne maailm. Tänane rahailm meenutab pigem lavataustale maalitud luikede järve, millele on nugadega augud sisse löödud ja mille tagant paistavad igasugused stanged, juhtmed, statiivid ja muu lavatagune koli.

Nüüdseks on rahandusliku inimvaimu kõrge palavik möödas, järelikult ei saa ka tervenemine enam kaugel olla. Aga haigestumisest tuleb õppida, küsides: kuidas see sai üldse juhtuda.

Viga ei ole kapitalistlikus süsteemis eneses. Kollektiivne maania saab tekkida kollektiivses teadvuses, mis lammutab individuaalse. Seal, kus inimliku (väike- ja keskmise) ettevõtja asemele tulevad monopoolsed suurfirmad, väärtusi kandva raha asemele aga pankade trükitavad "derivatiivid", lakkab terve mõistus olemast.

Praegu maksame tsivilisatsioonina seda kriisi hinda mitte seepärast, et olime kapitalistlikud majandused, vaid et olime kapitalismi asendanud suurkorporatiivse ja pangandusliku bolševismiga. GMi juhatus kinnitas oma uut superautot, Volti, presenteerides ka ise: ükski tõeliselt kapitalistlik firma poleks iial saanud teha nende vigu 30 aastat järjest, ilma et ta oleks juba ammu lõpetanud pankrotiga.

Tervenedes pidagem meeles: haigus ei tule tagasi siis, kui majanduse aluseks saavad vaba, iseseisvalt mõtlev, riigi poolt rahule jäetud, kolleegidega konkureeriv normaalne ettevõtja ja tarbija. Kui see kriis on hind, mida peame maksma vabaduse tagasivõitmise eest, oleme odavalt pääsenud.