Sõõrumaa ihub Ukraina turvaturule hammast

Sõõrumaa ütles välja hiljuti palju kära tekitanud mõtte, kui soovitas kohalikel ettevõtjatel Eestist ära kolida – ta mõtles tegelikult äride laiendamist piiri taha. Ta ütleb ka täna: „Ma tean, kui kirjutate seal Ukrainast, hakatakse parastama, et ooh, las tegutseb. Saab sama laksu kätte nagu kõik teised.“ Kuulduste järgi on Ukrainas palju vastuolusid ja salakavalust. Võib-olla rohkemgi kui Venemaal.Kui ma olen siin Eestis, jätkub mulle head energiat maksimum pooleks päevaks. Enamiku asjadega on nii, et istud oma ümbruskonnaga maas ja mõtled, kuidas kõike klaarida. Kõik on sellise natuke negatiivse alatooniga.Ükskõik, millise ettevõtja siin võtad – kas kaupmehe või kohvikupidaja – tema tavaline mure seisneb selles, et kliente pole. Isegi kui on, tahetakse kõike odavalt saada. Nad ei osta, ei maksa ja pank käib kaela peale. Täna istud ja mõtled, kuidas sellest jamast välja keerutada. See on ju negatiivne. Aga kui lähen Ukrainasse, siis mul pole seal mingit ajalugu. Seal on praegu nagu Eestis 90date alguses. Kui siis jätkus natuke taipu, töökust ja sõbrad ka aitasid, sai hakkama. Nägid, et võid lõpmatuseni minna. Täpselt sama olukord on praegu Ukrainas. Turg on tühi ja paljudes valdkondadest täitsa arenemata. Ainult hakka tegema. Suurt raha pole vaja. Õigemini ei tohigi olla! Suure rahaga hakatakse lollusi tegema.Ma olen soetanud endale sinna mõned turvafirmad ja loomulikult nende asutamisega on teatud kulud. Mõni asi on ka ostetud. Seal töötab praegu natuke alla tuhande töötaja. Aga need on väiksed rahanumbrid. Noh, umbes sadades tuhandetes dollarites. Õnneks pole ma seal väga palju veel teha jõudnud.Suurel turul tehakse suuri asju. Vaatan tõsiselt, võib-olla õnnestub Eesti toiduaineid ja piimatooteid sinna viia. Sellega tegeleme praegu. Aga üldiselt ei taha ma rääkida asjadest, mis veel ei toimi. Nii võib need ära sõnuda.Noh, eks natuke ikka, kuigi G4S-i müümine oli ette nähtud juba kümme aastat tagasi. Müümine aitas riske jaotada ja laenukoormat vähendada.Kui need ärid sai soetatud mõni aasta tagasi, siis nüüd peaks olema maja valmis ja kliendid sees. Aga praegu neid kuskil pole ja ainuke võimalus krediite tagasi teenida on kuskil suuremal turul. Muud varianti täna ei ole. Sellest on vähe, kui panna laenu tagatiseks vanaema maja või "neer" panti. See ettevõtte olukorda ei paranda.Mul on olnud kogu aeg võime natuke ette vaadata. Aga kahjuks ma vahepeal sattusin ka sellisesse heaolu, kuidas me nüüd ütleme...

Miks ainult Eestis äri ikkagi nii võimatu näib?

Milles see negatiivsus avaldub ja mis on Ukrainas teisiti?

Kui see nüüd numbritesse panna, palju raha Ukraina turvaäri alla paigutasite?

Miks õnneks?

Kinnisvara või ükskõik mis projektid – need sisenemishinnad olid poolteist aastat tagasi kõrged. Seal oli siis palju sagimist ja konkurente. Aga nüüd on sisenemishinnad viis korda madalamad. Vaatan veel täpsemalt, millega tegeleda. Ei kiirusta.Aga visioon on ju olemas, mis sellest peaks saama?

Kas G4Si ja Väo koostootmisjaama müük olid mõeldud raha liikuma panemiseks?

Palju laenukoormat jäänud on?

Ma ei hakkaks seda nimetama, aga ikka on. Tavainimese jaoks on need väga suured summad.On see kuskil pool miljardit?

Noh, rohkemgi veel.Kuidas neid võlgu siis tasa teenida?

Eks võimalusi on ju mitu. Näiteks osaliselt välja arendatud projekti pealt nagu näiteks Rotermanni kvartal. Rajasin projekti eeldusel, et rendipinna ruutmeeter maksab 300 krooni. Aga täna maksab poole vähem ja sedagi maksavad vaid pooled. Siis on ju seis selge kõigile, kes arvutada oskavad. Variandiks ongi loota panga mõistvale suhtumisele. Tõsta lipp nii palju aastaid edasi, kui tühimik stabiliseerub. Või astuvad omanike ringi inimesed, kel jätkub vahendeid, et vaadata kümme aastat ette.Ütlesite, et Eesti äriga laene tagasi ei teeni. Kas praegu see kõige õigem aeg turul äärmiselt agressiivselt laiendada?

Milliseid vigu olete ise teinud?

Uima?

Jah, uima. Tegelesin igasuguste asjadega. Ühel õhtul puhastasin sahtleid ja viskasin vanu aruandeid ära. Vaatasin, et olin tegelenud Aserbaidžaani, Moldova, Gruusia turu-uuringutega. See ajab mind juba täna naerma. Kui ma kahekümne aasta pärast peaksin neid lugema, mõtleksin, et võib ikka inimene loll olla. Kuhu sa veel trügida tahad? (Naerab.)