Eesti finantssektor on tugevasti panganduse
poole kaldu. Minu arvates ei ole see normaalne. Olukorda peaks muutma ja oma osa
on siin ka riigil.
Pankade varad on suuremad kui meie sisemajanduse kogutoodang, teised finantssektori osad on sellega võrreldes imeväiksed. Börsiaktsiate turuväärtus oli isegi aktsiahindade tippajal vaid 25% SKPst, tänasest rääkimata. Võrdluseks võib öelda, et arenenud riikides on tavaliselt börsil noteeritud ettevõtete koguväärtus võrdne SKPga, paljudes arenevates Aasia „tiigrites“ veelgi suurem.
Meil on ettevõtluse kasvatamise esimene eelistus laen. Ka valik nr. 2 ja 3 on üldjuhul laen. Põhjamaades on ettevõtete jaoks ka börsi kaudu kapitali kaasamine loomulik protsess. Meil börsiletulekut kardetakse - peetakse ennast kas liiga väikseks, kuigi selleks ei ole põhjust, või ei taheta avalikkuse tähelepanu.
Ka võlakoormuse kasvatamise puhul on selgelt näha eelistus pangalaenude kasuks. Eesti Panga andmetel moodustavad kõik Eestis välja antud võlakirjad kokku vaid 5% meie SKPst. Börsi kaudu on neist omandatav kaduvväike osa. Suurem osa võlakirju liigub otse pankade endi investeerimis- või pensionifondidesse.
Alati kui börsil on käinud külas mõned välismaised maaklerfirmad või fondijuhid on nad tundnud ka huvi, kui palju kohalikud börsile investeerivad. Kui kohalikud, kes alati koduturgu paremini tunnevad ise ei investeeri, miks peaks siis välisinvestor seda tegema.
Mida teha?
Investeerimine algab sellest, et on olemas ettevõtted, kuhu investeerida. Näiteks Tallinki tulekul avati tuhandeid uusi väärtpaberiarveid ning aktiivsete investorite arv rohkem kui kahekordistus. Siin saaks riik näidata head eeskuju, sest riik kui omanik ju ongi juba avaliku elu „tegelane“. Riigi suurettevõtteid börsil noteerides pakub riik investeerimisvõimalusi ka oma kodanikele ja pensionifondidele, kes saavad oma vaba rahaga aidata kaasa kohaliku majanduse kasvule.Igal mündil on ka teine pool. Põhjamaades on oma raha hoidmine ja väärtpaberites kasvatamine elu loomulik osa. Meie inimesed on pisut pelglikud, kuid ka riik ei soodusta pikaajalist investeerimist või siis kipub eelistama pankadega seotud tooteid. Eraisikud on investeerinud investeerimisfondide osakutesse vähem kui näiteks investeerimishoiustesse. Viimased eristuvad aga fondidest ju eelkõige maksuaspekti kaudu. Fondi investeeritud tulu maksustatakse, kuid investeerimishoiuse tulu ei maksustata. Samamoodi eelistab riik neid investoreid, kes teevad tehinguid endale kuuluvate osaühingute kaudu, aga mitte eraisikutena. Riik ei peaks sellist käitumist soodustama.
On tervitatav, et Eesti riigi võlakoormus on Euroopa väiksemaid. Samas on lisaraha vajadus viimasel ajal ilmne ja siin võiks riik jällegi aidata kaasa kohaliku kapitalituru arengule läbi võlakirjade emiteerimise ja börsil kaubeldavaks muutmise. Nagu seda teevad väga paljud riigid maailmas, s.h. meie naabrid nii Balti- kui Põhjamaades. Paraku eelistas riik kevadel võtta laenu pangast. Rusikareegel aga viitab, et riikides, kus pole toimivat valitsusvõlakirjade turgu, ei arene ka ettevõtete võlakirjade turg.
Mida börs teeb?
Börsi peetakse majanduse peegliks ja veduriks ning peeglisse on kasulik aeg-ajalt vaadata ja vedurile hoogu anda.
Balti börsid on ühed enim integreeritud terves Euroopas. Oleme toonud meie 16 ettevõtte kõrvale Läti ja Leedu börsiettevõtted. Nii saab meie investor osta Eesti Telekomi sama lihtsalt kui TEO LT’d ehk valikus on ligi 100 ettevõtet 16 asemel ja lisaks Läti ja Leedu valitsuste võlakirju, mida meie valitsus ei pakugi.
Kasvufaasis ettevõtete rahastamiseks oleme loonud alternatiivturu First North ning võlakirjade turu elavdamiseks oleme alandanud tasusid. Tutvustame pidevalt börsil oleku võlusid ja valusid erinevatele ettevõtjatele nii konverentside kui otsesuhtluse kaudu. Samuti oleme käivitanud oma investorhariduse programmi InvestMentor, mille raames oleme andnud välja investeerimisalaseid õpikuid ning jaganud neid tasuta koolidele ja raamatukogudele. Oleme korraldanud investeerimismesse ning aidanud koolitada õpetajaid ja julgustanud tudengite akadeemilist huvi väärtpaberiturgude vastu.
Me jätkame kõiki neid tegevusi, sest tasakaalustatud finantssektori areng on kõigi huvides.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”