Miks osa ajakirjandusest vaikis?

Selle uurimistöö aluseks olevaid dokumente nähes ütlesin toimetuses, et me läheme mõjukate inimeste vastu ja käivitub võimas masinavärk, mis hakkab meile vastu töötama. Me ei tohi eksida, sest seda eksimust kasutatakse ära väga valusalt. Ma ei kujutanud aga ette, et on olemas veel üks jõud, kes oma tegevusetusega – kas siis tahtlikult või tahtmatult – proovib juhtumit summutada. Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress ja rahvusringhääling eesotsas uudistesaatega AK on otsustanud teemat vältida.

Ilmekas näide oli esmaspäeval AKs olnud uudislõik Reformierakonna populaarsuse tõusust. Ajakirjanik tegi intervjuu Reformierakonna peasekretäri Kristen Michaliga, aga ei esitanud ühtki küsimust rahastamisega seotud kahtluste kohta.

Äripäev on viimasel nädalal paljastanud küll Reformierakonna saladusi, aga me oleme ootamatult tekitanud diskussiooni Eesti meedia professionaalsuse, huvide ja tegutsemismotiivide teemal. Antropovi-Rahumägi-Ojulandi ning nüüd juba Ansipi juhtumi kajastamine on põhjustanud taas erinevaid spekulatsioone Eesti meedia kallutatuse osas. Minus on viimase nädalaga kahjuks tekkinud veendumus, et uudiskriteeriumite sekka on tulnud uus kriteerium, milleks on parteiline kuuluvus.

Enese alalhoiu instinkt. Varjatud rahastamise päevavalgele toomine ei ole meediafirmade huvides. Erakondade rahalised võimalused ahenevad ja äkki tehakse järgmistel valimistel meedias vähem valimisreklaami.

Kahtlased võlanõudjad. Poliitikult nõuab võlga inimene, keda on seostatud kupeldamisega. Peaminister Andrus Ansip teadis koguni, et võlanõudjad on seotud allilmaga. Ent kui Keskerakonna mõni poliitik vaidleks valimisarvete üle allilmaga, oleks uudis täna vaikivate lehtede ja telejaamade põhiteema.

Need on minu vastusevariandid. Oleks tore, kui sel teemal tekiks diskussioon ja vaikivad meediaväljaanded vähemalt selgitaksid avalikkusele, miks nad vaikivad.

Olen ise arvamusel, et avalikkus peab teadma, kui poliitikutelt nõutakse võlga. Need poliitikud võivad olla mõjutatavad.

See juhtum näitab, et osa erakondade valimiskuludest jäetakse deklareerimata. Kui aga jäetakse deklareerimata kulud, siis jäävad deklareerimata ka tulud. Antropovi näite põhjal võib püstitada hüpoteesi, et eelmistel riigikogu valimistel olid Reformierakonna kulud mitu korda suuremad ametlikult deklareeritud 32 miljonist kroonist. See tähendab, et ka tulud pidid olema suuremad. Siit tekib kogu juhtumi kõige olulisem küsimus: kust need tulud tulid ja miks neid ei taheta avalikustada?

Erakonnad näitavad valimiskulutusi väiksematena, sest on huvigrupid, kes on aheldanud parteid ja poliitikud enda külge. Varjatud raha vastu võtvast poliitikust või parteist saab rahastaja ori ja riigikogus, valitsuses või omavalitsuses ei esindata enam valijate huve.

Äripäeva eesmärk on olnud tuua avalikkuse ette poliitikute salajane rahastamine ja nende peidetud sidemed. Eelmisel aastal ilmunud K-skeemi lugu oli esimene, Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtum on teine, Reformierakonna juures tegutsev sihtasutus kolmas ja R-skeem loodetavasti neljas näide.

Seda eeldusel, et uurimisorganid ja ajakirjanikud võtavad erakondade rahastamise teravdatud tähelepanu alla ega lase end segada sellest, et peaministri, justiitsministri ja mõne meediafirma toimetuse juhi toolil istuvad inimesed ei pea seda teemat oluliseks.

Ja enne, kui kolleegid hakkavad mind siunama, soovitan teha ühe enesekriitilise peeglisse vaatamise. Võtke välja kõik need sel aastal ilmunud artiklid ja uudislõigud, mida teie väljaanne on avaldanud seoses Keskerakonda kuuluva Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli (väidetava) 15 000kroonise kinkekaardiga. Kõrvutage neid Jaanus Rahumägi, Kristiina Ojulandi ja Robert Antropovi enam kui kahe miljoni kroonise valimiskulude (väidetava) varjamise kajastustega teie enda väljaannetes.