Ridderstrale: Oleme rumalamad kui kunagi varem

Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni konverentsil "Visioonist lahendusteni 2009" esinenud juhtimisguru Jonas Ridderstrale on mees, kes tunneb ennast vabalt, talle ei lähe korda, mida teised temast mõelda võivad ja see annab talle vabaduse. Suur pealuud sümboliseeriv klotser sõrmes ja põsktubakas, kiire mõttelend ning kerge kriitikanool valitseva süsteemi pihta - need on märksõnad, mis iseloomustasid intervjuud temaga.

Küsimustele vastab juhtimisguru Jonas Ridderstrale.

Väidate, et oleme muutunud rumalaks ning ignorantseks?

Jah. See on minu peamine sõnum. Võime maailmast küll rohkem teada kui viissada aastat tagasi, kuid sellele vaatamata oleme aegade rumalaimad seda just selles tähenduses, et me ei suuda infoga, mis olemas on, midagi peale hakata. Rumalus ja ignorantsus käivad käsikäes.

Kui vanasti ülikooli läksime, oli meil võimalus spetsialiseeruda, valides nelja ala vahel, nüüd on teaduskondi 44, mis jagunevad veel omakorda neljasajaks. Seda on liiga palju.

Maailma on tekkinud tohutult palju infot, kõik on muutunud kompleksseks. Oleme hakanud liialt kergekäeliselt uskuma ja omaks võtma asju, mida meile räägitakse. Hea näide on siin teadus. Ma ei saa aru, kust kohast tuleb meil selline usk, et teadus tegeleb heade asjadega? Nad võivad igasuguse jamaga tegeleda ning jamaga ka hakkama saada.

Kuhu selle rumaluse ning ignorantsusega välja jõuame?

Lavale astub keegi, ilmselt on tegu meesterahvaga, kes ütleb, et ta teab vastuseid küsimustele ja on suuteline probleemidele ka lahendusi leidma. Üldiselt arvan, et see ei tähenda midagi head. Meenuvad ajad enne Teist maailmasõda. Saksamaa näiteks.

Kõik varem olnud uskumussüsteemid on aja jooksul kraavi sõitnud, naiivne oleks loota, et kapitalism, olgu siis eesliitega karaoke või ilma, mingi erand oleks.

Kapitalism ei ole uskumussüsteem vaid hirmuäratav monstrum. Ilmselt on see seni parim süsteem, mis olnud, kuid ta on kaugel täiuslikkusest. Tal on üks suur eelis teiste eest - ta on efektiivne. Sa pistad sellesse masinasse oma idee ja kui see ei kõlba, sülitab ta selle välja. Ja muud ta ei teegi - kas neelab alla ja sa oled mängus sees, või sülitab välja ja sa oled mängust väljas. Probleem ongi selles, et masinat ei huvita inimene, eetika ning jätkusuutlikkus.

Kui sa lähed karaokebaari, siis sa ei saa valida Brasiilia heavy metal'it, vaid pead ilmselt piirduma Elvise või Rolling Stonesiga, sest nende lood on seal üleval. Meie vabadus täna on tinglik, kuid see on mitu korda parem kui vabaduse puudumine.

Mida lähitulevik (4-5 aastat) tuua võib?

Mul on tunne, et oleme lähedal ajale, kus tuleb vastu võtta suuremat sorti otsuseid. Üleminekupunkt on siinsamas ja kui selle mööda laseme, pole seda võib-olla enam võimalik tagasi keerata. On väga riskantne minna edasi lootes, et probleemid, mis meil on, kuidagi iseeneslikult lahenevad. Me toodame palju heitmeid ning oleme inimestena ka saastaks muutumas. Võib juhtuda, et meie harjumuspärane elustandard langeb oluliselt.

Milline on praegu eduretsept?

Olla kui hõim. See tähendab jagada, kaasata kliendid ja koostööpartnerid. Anda kliendile vabadus toode ise kokku panna. Dell näiteks tegi huvitava teo - selle asemel, et toota 25 erinevat arvutit, loodi neli nn platvormi, millel on tosin variatsiooni, mille hulgast klient saab ise endale sobiva kokku panna.

Ja muidugi, kui tahad, et meeskonnas oleksid loovad inimesed, pead pakkuma neile vabadust. Et meeskond laiali ei jookseks, tuleb leida sobiva iseloomuga liikmed.