Vaidluskindlam riigihange 'superameti' tegelaste abiga

Kui mullu novembri lõpu seisuga oli vaidlustatud 154 riigihanget, siis tänavu ulatus see näitaja juba lähes 250 vaidlustuseni. Seda on tervelt 100 võrra enam! Nende hulgas on suur, kui mitte isegi suurim osakaal projekteerimis- ja ehitustöödega seotud riigihangetel. Säärane protsessimise kasv pole üksnes teravnenud konkurentsist tingitud aja märk. Pigem näitab see keerulistes oludes kätte kehtiva riigihankesüsteemi nõrgad kohad. Mis oleks, kui muudaks hanked vaidluskindlamaks?

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele julgen väita, et valdav osa riigihankevaidlusi saab alguse mitte pakkujatest, vaid hankijatest. Täpsemini hankijate tegevusest või tegevusetusest hangete korraldamise faasis. Juhul kui dokumentide ettevalmistamisel ei rakendata piisavalt professionaalseid oskusi, on pea alati juba enne hanke väljakuulutamist protsessi ka vaidlus sisse kodeeritud, kuna teenusepakkujad on oma ala profid - olgu tegemist siis ehitusfirmade, pankade või automüüjatega.

Vaatame lähemalt ehituse näitel. Kuna riigihangete amet nõuandva ja järelevaatava organina hankeid ise ei korralda, siis tuleb seda teha kohalikul omavalitsusel või riigiasutusel. Suuremahulised ja rahaliselt ülikallid ehitushanked on paljudele omavalitsustele, sageli ka riigiasutustele, ühekordsed suurtehingud paljude aastate jooksul. Näiteks ehitab vald euroraha abil koolimaja ning 10-15 aastat pärast seda enam midagi nii suurt ette ei võta.

Ja nii panebki praegu riigihankedokumentatsiooni pea täies mahus kokku peamiselt paar vallaametnikku, kes peavad suutma adekvaatselt hinnata kogu keerulise ja pikaajalise protsessi tehnilisi, juriidilisi ja majanduslikke üksikasju.

Kas see on mõistlik risk omavalitsusele, kui on teada, et üle laua hakkavad lepingu saamise ja täitmise nimel istuma vanad kalad, kellel on rikkalik igapäevane kogemus hangete vallas? Ehitusprotsess alates planeerimisest, projekteerimisest kuni ehituse valmimise ning võtmete üleandmiseni on üks keerukamaid teenuseliike üldse ning kõiki riske ette näha ei suuda teinekord ka ehitajad ise, rääkimata tublist vallaametnikust, kes sageli on sunnitud asjaga tegelema veel oma põhitöö kõrvalt. Senine kogemus kinnitab, et ehitushangete korraldamise ja hilisema juhtimise oskuste ja läbipaistvuse tase Eestis on äärmiselt kõikuv. Võite ise arvata, kes 80:20 reegli järgi sellises olukorras tavaliselt kaotajaks jääb.

Lahendustest. Olen seisukohal, et parim viis kogu riigihangetega seonduva probleemistiku lahendamiseks on ühe keskse riigile (mitte mõnele ASile, OÜ-le või MTÜ-le) kuuluva hangete läbiviimist ning lepingute täitmist korraldava ameti vms loomine, mis annaks võimaluse koondada ühe mütsi alla parima oskusteabe ja kasutada seda efektiivseimal moel. Kindlasti on ka riigikontrollil võimalik taolise "superameti" tegevuse korrektsust jälgida palju tõhusamalt kui tänasel päeval, kogu killustunud hankijaskonnale mõeldes. On loogiline, et selle ameti esindused paikneksid ka suuremates tõmbekeskustes, olles nii klientidele - vallad, linnad, riigiasutused - lähemal. Samuti ei pea amet kasumit taotlema ja selle töölerakendamiseks oleks vaja läbi mõelda veel terve rida keerukaid küsimusi. Kuid kas see on võimatu?

Head näidet pole kaugelt otsida. Täna on Riigi Kinnisvara väga printsipiaalne ja professionaalne tellija. Tegemist on konkreetse, selge ja riigile kasuliku süsteemiga, mis on võrdne vastane igale ehitajale nii projektide ettevalmistamisel, hangete läbiviimisel kui ka lepingute täitmise jälgimisel.

Räägime plussidest. Riigihangete korraldamise ja lepingute täitmise kontrolli üldine tase riigis ühtlustuks, tõuseks ja muutuks läbipaistvamaks. Keskselt juhitud organisatsiooni on lihtsam kontrollida. Senisest enam keskendutaks hankel parima võimaliku tulemuse saamisele, sest korraldajad ei ole objektiga enam niivõrd emotsionaalselt seotud kui praegune valla- või riigiametnik. Tõhusalt korraldatud hanke ja lepingu täitmise kontrolli protsessis kaotatakse vaidlustes vähem raha. Süsteem sunniks kõiki osapooli oma tegevust senisest enam läbi mõtlema, sest vastutuspiirid on selgemad. Reformides riigihangete süsteemi suutlikkust, tõuseb ka valdade ja riigiasutuste haldussuutlikkus.

Eks plussidele saab vastu panna ka rea miinuseid, kuid ma usun, et võitjaid on siiski rohkem. Lisaks kuluks ära väike uuenduskuur ka riigihangete süsteemile endale, kui arvestada senist vaidlustamispraktikat. Riigihanke korraldajaid nõustava riigihangete ameti juures on praegu ametis vaidlustuskomisjon, mis on kohtuväline vaidluste lahendamise organ. Ja paradoksaalsel kombel, kui riigihankevaidlus ei lahene vaidluskomisjonis ja liigub edasi halduskohtusse, võib seesama riigihangete amet leida end hoopis ühena vaidluse osapooltest - selline olukord on lausa jabur. Ütleme otse - riigihankevaidlused on üks liik õigusvaidlusi, kus selgitatakse, kas riigihangete seadust on mõistetud õigesti või valesti. Ja selle küsimuse lahendamisega võiks igapäevaselt tegelda pigem samuti spetsialiseerunud osakond vms halduskohtu juures. Nii toimides järgitaks üheselt ka põhiseadust ning hoitaks lahus täidesaatev ja kohtuvõim.

Vaidluskindlam riigihange pole utoopia, ent kui siiski on juba vaja vaielda, siis peaks seda tegema osapooli vaimselt ja materiaalselt minimaalselt kurnaval moel. Möönan, et riigihanke käigus on vaidlustamine üks osa protsessist ehk osa sellest mängust. Näiteks tänases olukorras, kus paljude ehitusfirmade jaoks on pea ainsaks võimaluseks tööd saada riigihanked, on selge, et ellujäämise nimel kasutatakse ära kõik tehnilised ja õiguslikud võimalused. Ei tasu süüdistada turuosalisi, kes asju vaidlustavad - see on normaalne demokraatlik protsess. Kuid asi on küll käest ära, kui vaidlustamine kipub muutuma ettevõtja põhitööks ja seda soosivad ka kehtivad mängureeglid.