Tsirkus skulptuuris

Näituse saatetekst kutsub suureliselt: "Lõbus, kaasahaarav ja uskumatult huvi pakkuv vaatemäng!!! Atraktsioon kogu planeedilt pärit kiskjate osavõtul!!!"

Galeriisse astudes satub vaataja otse sündmuste keskpunkti: taustal kuuleb tsirkuseetenduse valjusid ja eksalteeritud helisid ning vanad saalitoolid ootavad külastajaid. Keset galeriid balansseerib elevandiskulptuur kahel pudelil.

Kohe, kui toibutakse esmasest ülepaisutatud vaatemängulisusest, hakkavad asjad teise nurga alt paistma ja esmane glamuur kaob. Saalitoolid on tõeliselt vanad ja päevinäinud, lagunenud ja kulunud. Ka elevant näib kuidagi kurva olemisega. Lärmakas ja energiline helitaust justkui nagu püüaks midagi, mis on ammu unustustehõlma vajunud, lootusetult elule tagasi äratada.

Teisest küljest võiks heli ja esemete terav vastandus näidata, kuidas kõik rõõmupeod ja suured vaatemängud oma kurva lõpu leiavad.

Alumisel korrusel etendus jätkub. Seal on läbi rõnga hüppav tiiger, jalgrattal sõitev karu ja diskopallil istuv lõvi. Kõik on nii, nagu ühes korralikus tsirkuses olema peab. Liigne rõõmsameelsus näib eestlasele alati veidi kahtlasena. Kuigi helitaust paneks nagu südame kiiremini põksuma ja silmad särama, siis nende liikumatute loomakujude vahel liikudes tekib tunne, nagu jalutaks tsirkuseloomade kalmistul.

See ei ole "puhas rõõm", mis selle tsirkuse rattad käima paneb. See vaatemäng näib olevat maailmatsirkus, kus hästi dresseeritud ja meisterlikud üksikud inimesed massidele suurt näitemängu etendavad. Kuid nii nagu tõde, oleneb ka kunst vaataja seisukohast.

Edith Karlson on noor, magistrantuuri lõpetanud skulptor. 2006. aastal peeti teda EKA noore kunstniku preemia vääriliseks. Sealt alates on Karlson esinenud paljudel näitustel ning teinud projekte ka avalikus ruumis.

Autor: Ragne Nukk