Meie topeltlangusega tulevik

Me asume hetkes, mil maailmamajanduse tulevik on ebaharilikult umbmäärane. Oleme üle elanud halvima finantskriisi alates II maailmasõjast. Nüüdne kriis haaras kogu maailma ning finantssüsteemile tehti kunstlikku hingamist, mitte ei lastud sel kokku variseda.

1929. aastal oli USA tasumata võlg 160% SKTst ja see kasvas 1932. aastaks 250%-ni. 2008. aastal alustasime 365%ga (ei sisalda derivaatide kasutamist). Sellest hoolimata on kunstlik hingamine mõju avaldanud. Aasta pärast Lehman Brothersi pankrotti on finantsturud stabiliseerunud, aktsiaturud suunda muutnud ja majandus näitab taastumise märke. Inimesed soovivad tavalise äri juurde naasta ja mõelda 2008. aasta krahhist kui halvast unenäost.

Kahjuks ammendab taastumine jõuvarud ja sellele võib isegi järgneda teine majanduslik langus, kuigi ma pole kindel, kas see toimub sellel või 2011. aastal.

Mida kauem kestab pööre, seda rohkem inimesi usub, et see jätkub. Minu hinnangul on see iseloomulik väga tasakaalututele situatsioonidele, kus taju kaldub reaalsusest maha jääma.

Asjade komplitseerimiseks töötab viivitus mõlemas suunas. Enamik inimesi ei ole veel aru saanud, et see kriis erineb eelmistest ja me oleme jõudnud ühe ajastu lõppu. Teised, mina kaasa arvatud, ei suutnud prognoosida taastumise määra.

Kuid kasvav usk, et üleilmne finantssüsteem on kokkuvarisemisest pääsenud ja me naaseme aeglaselt tavalise äritegevuse juurde, on praeguse olukorra ränk väärtõlgendus. Purunenud vaasi ei saa uuesti kokku liimida.

Finantsturgude üleilmastumine lubas finantskapitalil vabalt maailmas ringi liikuda, muutes selle maksustamise või reguleerimise keeruliseks. See asetas kapitali eelisolukorda - valitsused pidid suuremat tähelepanu pöörama rahvusvahelise kapitali nõudmistele kui oma inimeste vajadustele.

Tekkinud üleilmne finantssüsteem oli olemuselt ebastabiilne, kuna see oli loodud valele eeldusele, et finantsturud võib ohutult jätta nende endi reguleerimismehhanismide hooleks. Sellepärast see süsteem purunes ja sellepärast ei saa me seda enam ka kokku liimida.

Maailmaturud vajavad üleilmset reguleerimist, kuid praegused reeglid põhinevad riikliku suveräänsuse põhimõttel. On mõned rahvusvahelised lepingud, nt Baseli kokkulepe minimaalsete kapitalinõuete kohta. Eksisteerib hea koostöö turureguleerijate vahel, kuid otsustusõigus on suveräänsel riigil.

See tähendab, et seiskunud mehhanismi taaskäivitamisest ei piisa, vaid me peame looma reguleeriva mehhanismi, mida varem ei ole eksisteerinud. Praegu hoiab ja toetab iga riigi finantssüsteemi selle enda valitsus. Kuid valitsused muretsevad esmajoones enda majanduse pärast. See põhjustab nn finantsprotektsionismi suurenemist, mis ähvardab üleilmsed finantsturud lõhestada ja võib-olla isegi hävitada. Briti reguleerijad ei toetu enam iial Islandi ametivõimudele ja Ida-Euroopa riigid on tõrksad välisosalusega pankadest sõltuvaks jäämise suhtes.

Seega peavad regulatsioonid muutuma rahvusvaheliseks. Muidu hävitatakse üleilmsed finantsturud regulatiivse manööverdamisega.

Raske on sundida riike nõustuma ühtsete regulatsioonidega. Riikidel on erinevad huvid, mis juhivad neid erinevate lahendusteni. Seda võib näha Euroopas, kus ELi liikmesriigid ei suuda omavahel kokku leppida finantseeskirjades. Kuidas seda suudaks ülejäänud maailm?

1930. aastail muutis kaubandusprotektsionism halva olukorra hulluks. Praegune finantsprotektsionismi levimine üleilmses majanduses kujutab suuremat ohtu.

Copyright: Project Syndicate, 2010, www.project-syndicate.org