Nafta hinna tõus kiirendab arengut

Aastaks 2030 on transpordi- ja logistikasektoris nii mõndagi muutunud. Arengut vormivad piiratud (kütuse)varud ja kasvav keskkonnateadlikkus, au sisse tõuseb kohalik toode.

Transpordisektori tulevikku mõjutab enim toornafta volatiilne hind, mis hiljuti tõusis kahe aastaga 40 dollarilt 140-le. Hinnatõusud ja -kõikumised kiirendavad innovatsiooni, mis viib pöördumatult naftast toodetud kütuste enimeelistatud staatuse kadumiseni.

Eksperdid ei kahtle, et GPS- ja RFID-kiibid on 20 aasta pärast tööstusharu norm. Andmetöötluse integreerimine kogu keskkonda võimaldab internetirakenduste vahendusel igal ajal saada ja jagada täielikku ülevaadet eri objektide asukoha, teekonna ja keskkonnatingimuste kohta. Kui praegu juhib saadetiste ja ladustatavate objektide protsessi tarkvara ja automaatika, siis tulevikus jagavad raadiokiipidega varustatud pakid ja konteinerid süsteemile ise käske.

Kliima soojenemist põhjustavate keskkonnamõjude vähendamine soovitud määral läheb hinnanguliselt maksma aastas 600 miljardit kuni 1,5 triljonit dollarit. Sellest summast vaid 10-20% lähtub valitsuste otseinvesteeringutest, ülejäänu tuleb kinni maksta ettevõtetel ja/või tarbijatel. Tõenäoline, et transpordi käigus tekkivate kasvuhoonegaaside eest tuleb maksma hakata tarbijatel, transpordiettevõtted peavad aga haldama saastekulude hindamist, jaotamist ja administreerimist ning kandma sellest lähtuvaid lisakulusid.

Hinnatõusust, aga ka tarbijate üldisest kasvavast keskkonnateadlikkusest võib kujuneda tõeline kaigas globaliseerumisratta kodarates. Kui transpordikulud keskkonnamaksude tõttu tõusevad, suureneb kodumaise toodangu konkurentsivõime, ning mida väiksemad tarnemahud, seda kallimaks kujuneb omahind. Rikaste riikide jaoks võib probleemiks saada näiteks banaanide ja mangode hind või kättesaadavus, vaesemad riigid võivad ilma jääda olulistest eksporttuludest. Transpordi- ja logistikasektori jaoks tähendaks selle arengu teostumine ümberprofileerumise ja lokaliseerumise vajadust.

Inimjuhtimist mittevajavate transpordivahendite potentsiaal on väga suur ning selles suunas liikuv tehnoloogiline areng kiire, näiteks sõiduautode automaatne parkimissüsteem või lennujaamade täisautomaatsed pagasikärud. Juhita kaubaveoauto maanteele või linnaliiklusesse saatmine vajab siiski veel mitmeid tehnoloogilisi uuendusi ning eeldatavalt väga suuri investeeringuid infrastruktuuri.

Suurenevad transpordikulud sunnivad transpordiettevõtteid kasutusele võtma ka suuremaid veovahendeid. Trend on eriti ilmne kaubalaevanduses, kus uusi ülisuuri konteinerlaevu ehitatakse aina suuremate mõõtmetega. Mõni aasta tagasi liigitati 6000 suurt merekonteinerit (TEU) mahutavaid laevu suurteks, praeguste suurimate laevade mahutavus on juba 15 000 TEUd. Kavandatavad, kuni 22 000 TEUd mahutavad megalaevad vähendaksid transpordikulusid ühiku kohta veelgi. Sama tendents puudutab ka veoautosid ja transpordilennukeid, ehkki siin on infrastruktuurist tulenevad piirangud ilmsemad.

Artikkel põhineb PricewaterhouseCoopersi uuringul Transportation & Logistics 2030: How will supply chains evolve in an energy-constrained, low carbon world?

Autor: Eva Jansen