George Soros: Kreeka keerdsõlm

Otmar Issing, üks ühisraha asutajaid, on õigesti välja toonud selle alusprintsiibi: eurost pidi saama rahaliit, mitte poliitiline liit. Osalevad riigid lõid ühise keskpanga, kuid keeldusid selgesõnaliselt loovutamast oma kodanike maksustamise õigust ühisele instantsile. See põhimõte talletati Maastrichti lepingu artiklis 125, mida on seejärel rangelt tõlgendanud Saksmaa konstitutsioonikohus.

Põhimõte on aga ilmselgelt puudulik. Küps valuutaliit vajab nii keskpanka kui riigikassat. Riigikassat pole vaja kodanike igapäevaseks maksustamiseks, vaid seda on vaja kriisi aegadel. Kui finantssüsteemi ähvardab kokkuvarisemine, saab keskpank tagada likviidsuse, kuid maksevõime probleemidega saab tegeleda vaid riigikassa. See on hästi tuntud fakt, mis pidanuks selge olema kõigile, kes euro loomisel osalesid. Issing tunnistab, et oli nende hulgas, kelle arvates „rahaliidu käivitamine poliitilist liitu loomata oli vankri rakendamine hobuse ette“.

Euroopa Liit kujunes sammhaaval ning vankrit hobuse ette rakendades: seades piiratud, kuid poliitiliselt saavutatavaid eesmärke ja ajakavasid, teades hästi, et sellest kõigest ei piisa ning et edaspidi tuleb teha täiendavaid samme. Erinevatel põhjustel on protsess lõpuks toppama jäänud. EL on tänasel kujul suures osas hangunud.

Sama kehtib euro kohta. 2008. aasta krahh tõi välja mõrad euro ülesehituses, kui iga liikmesriik pidi ise oma pangandussüsteemi päästma, selle asemel, et seda ühiselt teha. Kreeka võlakriis tõi kulminatsiooni. Kui liikmesriigid ei suuda siit edasi liikuda, võib euro koost laguneda, millel oleksid negatiivsed tagajärjed kogu Euroopa Liidule.

Euro algne ülesehitus nägi ette, et iga liikmesriik peab kinni Maastrichti lepingus sätestatud piiridest. Kreeka eelmised valitsused on neid piire väga suures ulatuses rikkunud. Papandreou valitsus, mis tuli 2009. aasta oktoobris võimule mandaadiga plats puhtaks pühkida, avalikustas, et eelarvedefitsiit ulatus 2009. aastal 12,7%-le SKPst, vapustades sellega nii Euroopa Liitu kui finantsturge.

Euroopa liidrid andsid oma heakskiidu plaanile, mis näeb ette defitsiidi järkjärgulise kärpimise, kuid turge see ei rahustanud. Kreeka riigivõlakirjade riskipreemia kõigub jätkuvalt kolme protsendipunkti ümber, jättes Kreeka suures osas ilma eurotsooni eelistest – nimelt võimalusest refinantseerida riigivõlakirjad keskpanga ametliku diskontomääraga.

Sellise riskipreemiaga nagu praegu on reaalne oht, et Kreeka ei suuda kitsikusest välja rabeleda ükskõik mida riik ka ette võtab. Täiendavad eelarvekärped kärbiks majanduslikku aktiivsust veelgi, vähendades omakorda maksutulu ning suurendades võla osakaalu SKPsse. Arvestades seda ohtu ei naase riskipreemia algsele tasemele ilma välise abita.

Olukorda muudab süngemaks maksejõuetuse vastu kindlustamise turg (CDS), mis on kiivas nende kasuks, kes panustavad läbikukkumisele. Panustades CDSi hinna tõusule väheneb risk eksimise korral automaatselt. See on risti vastupidine lühikeseks müügile aktsiaturul, kus valearvestus tähendab, et risk automaatselt kasvab.

Mõistes seda vajadust andsid ELi rahandusministrid viimasel kohtumisel esimest korda lubaduse "tagada euroala kui terviku finantsstabiilsus". Rahandusministrid ei ole aga veel leidnud mehhanismi, kuidas seda teha, kuna olemasolev institutsionaalne ülesehitus seda ei võimalda – ehkki Lissaboni leping loob selleks õigusliku aluse.

Kõige tõhusam lahendus oleks emiteerida ühiselt ja individuaalselt tagatud eurovõlakirju, et refinantseerida näiteks 75% lähiajal maksmisele kuuluvast Kreeka võlast. Seda tingimusel, et Kreeka täidab omalt poolt kokku lepitud kohustused. Ülejäänud osa tuleb Kreekal endal rahastada, nii kuidas suudetakse. See vähendaks oluliselt finantseerimiskulusid ning oleks samaväärne IMFi abilaenu väljamaksmisega osade kaupa, et tagada tingimuste täitmine.

See on aga praegu poliitiliselt võimatu, kuna Saksamaa on jäigalt selle vastu, et pillavate partnerite võlad enda kanda võtta. Nii tuleb leida mingi ajutine lahendus.

Papandreou valitsus on täis meelekindlust mineviku patud heastada ning selleks on olemas ka märkimisväärne avalikkuse toetus. Meeleavaldusi on küll toimunud ning valitseva partei vanameelsed panevad vastu, kuid laiem avalikkus näib kokkuhoiumeetmeid toetavat, et eelarve korda saada. Et rikkumised on sedavõrd ulatuslikud, on edenemiseks palju ruumi.

Nii võib ajutistest lahendustest Kreeka aitamiseks piisata, kuid alles on veel Hispaania, Itaalia, Portugal ja Iirimaa. Kokku moodustavad need riigid euroalast liiga suure osa, et nende väljaaitamiseks piisaks ajutistest lahendustest. Kreeka ellujäämine jätab euro tuleviku endiselt lahtiseks. Isegi kui EL praeguse kriisiga toime tuleb, mis saab järgmisest?

Lahendus on ilmne: vaja on nõudlikumat järelevalvet ning sellist institutsionaalset korraldust, mis võimaldab teatud tingimustel abi anda. Lisaks oleks teretulnud hästi organiseeritud eurovõlakirjade turg. Küsimus on vaid selles, kas nende sammude jaoks on võimalik leida poliitilist tahet.

 © Project Syndicate, 2010.

Autor: George Soros, Sirje Rank