Tüüpprojekt laseb ikka kõrvale hiilida

Minu tuttav selle Antsuga eriti leppida ei tahtnud ja tuttava arhitekti abiga sai algul paberile, hiljem aga krundile hoopis omanäoline eramu, mida ta ise hellitavalt Kaval-Antsuks kutsus.

Maja sai valmis paari aastaga, kasutusloa sai ta aga alles kümmekond aastat hiljem, kuna puudus korralik projekt. See tuli hiljem lihtsalt juba olemasoleva maja järgi joonestada.

See lugu meenus mulle siis, kui mõni aeg tagasi juhtusin sirvima 1970-80ndatest pärit ajakirju Kunst ja Kodu. Eriti üllatas ühes 1975. aasta numbris avaldatud Kihnu saarelt pärinev elumaja projekt. Kui trüki kvaliteeti ja ajakirja ilmumisaastat mitte vaadata, võiks isegi arvata, et tegemist on mõne lähiaastate puitehitise konkursi nominendiga, nii uudne tundub see kadakate vahele peitunud puitlaudisega maja.

Lisaks püstisele puitvoodrile on majal tõrvapapiga kaetud katus ja taeva poole sirutuv aknaga otsanurk. Hoone autoriks arhitekt Vilen Künnapu. Nii tema kui ka Ain Padriku kavandatud arhitektuuri suvilate ja elamute näol võib leida ka sama ajakirja 1981. aasta esimesest numbrist.

Padrik ja Künnapu olid tollal omanäoliseid mitte ainult arhitektuuriliselt, vaid ka materjalikasutuselt. Näiteks kattis Künnapu Murastesse projekteeritud suvila ümaraid ja tahulisi vorme valge laudis.

Mõlemad mehed jätsid oma ajastu lastena jälje ka Eesti arhitektuurilukku.

Tööolud olid 70ndatel head. Eratellimused andsid arhitektile rohkem loomingulist vabadust kui töö käsualusena suures projekteerimisinstituudis.

Päev veeretati sageli tööd simuleerides mõnusas seltskondlikus atmosfääris õhtusse. Tõsiseks andmiseks läks kodus eratööd tehes õhtu- ja öötundidel. Keerulisemaks tegid olukorra ahistavad pindade piirnormid eramutele, aiamajadele ja suvilatele. Need olid ülinapid ning tellijad ei tulnud nendega kuidagi välja. Norme tuli üle kavaldada, näiteks varjualuste ja kütmata abipindade hilisem kasutuselevõtt elamispinnana.

Projektide mahud olid tol ajal väiksemad ning kooskõlastamised ametkondades läksid palju libedamalt, bürokraatiat oli tunduvalt vähem. Eratellimusi oli piisavalt. Palju taheti just ainulahendusi, tüüpprojektid olid ära nuditud ja tuimad, hingetud. Tellijaid oli igasuguseid - kelnerist sovhoosi direktorini.

Praegu on ehitustegevus tugevasti raugenud. Peatunud on mõttetud kinnisvaraarendused. Pärast tormakat ehitusbuumi on saabunud hingetõmbeaeg ja toimub ümberseadistumine. Loodan, et paraneb nii projektide kui ka ehituse kvaliteet.