Miks piirata tehinguid?

Senises arutelus uue perekonnaseaduse ja laste väärtpaberikonto teemal on domineerinud kaks vildakavõitu või vähemalt ebapiisavat lähtekohta.

Esiteks võib kriitikute arvamustest välja lugeda, justkui ei saakski enam lapse kontol tehinguid teha või vähemalt peab selleks iga kord kohtult luba küsima. See ei ole nii. Lapsevanemad saavad edaspidigi teha tehinguid minutite ja kas või sekundite jooksul.

Seadus ütleb selge sõnaga, et põhjendatud juhtudel võib vanemale anda üldise nõusoleku teha kõiki või teatud liiki väärtpaberitehinguid. Selgitate kohtunikule üks kord ära, et olete vilunud investor - ja kogu väärtpaberiturg on teie ees valla, ilma et peaks enam luba küsima või riigilõivu maksma.

Paraku moodustavad investeerimis- ja väärtpaberikogemusega inimesed väga väikese osa Eesti elanikest. Seadus aga on tehtud kõiki elanikke silmas pidades. Kui palju on lapsevanemaid, kel on küllaldaselt teadmisi väärtpaberitehingute kohta ja oskus alati kaalutletud investeerimisotsuseid teha?

Alles hiljaaegu kajastas meedia ridamisi juhtumeid perekondadest, kes olid end kiirlaenudega lõhki laenanud. Kui juba majanduslikult niivõrd lihtne tehing nagu laenuvõtmine põhjustab ühiskonnas tõsise probleemi, siis tuleb igal juhul välistada võimalus, et järjekordse buumi ajal tormaksid börsile tuhanded vanemad, kellel võivad küll olla parimad kavatsused, kuid olematud teadmised.

Siit jõuamegi teise probleemini. Pole haruldane, et lapsed omandavad vara ka kinkimise ja pärimise teel. Kui vanem hakkab sel moel saadud raha eest väärtpaberitega kauplema, võib väär või ekslik investeerimisotsus mõjutada lapse varalist olukorda väga tugevasti.

Seetõttu tuleb lähtuda vähima riski printsiibist: kõik tehingud, mis võivad oluliselt mõjutada lapse varalist olukorda, peavad olema võimalikult palju seadusega kaitstud.

Väärtpaberite juures tuleb arvestada sellegagi, et nendega võib käia kaasas vajadus teatud viisil tegutseda: näiteks osaleda üldkoosolekul, dividendide maksmise korral võib tekkida kohustus tasuda tulumaksu, mille rikkumine mõjutab last väga tugevalt jne.

Praegu on juba piiratud tehingud lapse nimel oleva kinnisvaraga, sest lapse vara vajab ju kaitset. Kui näiteks vanaisa pärandas oma lapselapsele maja, siis peavad vanemad saama omavalitsuselt nõusoleku, kui nad tahavad selle majaga tehinguid teha (müüa, pantida vms).

Miks peaks olukord olema teistsugune juhul, kui lapsele pärandati aktsiaportfell? Lapse vara väärib mõlemal juhul ühesugust kaitset.