Ei maksa liigselt hirmutada

Äripäevas on lähiajal ilmunud mitu ettevõtlusalast sõnavõttu, mida üldjoontes võib igati toetada, kuid mis teatud osas vajavad ka oponeerimist.

30. juunil andis Directori peatoimetaja Taivo Paju alustavale ettevõtjale mitmeid asjalikke näpunäiteid. Paraku leidub artiklis ka lause: "On vana tõde, et esimese paari aastaga läheb igast kümnest alustavast firmast umbes kaheksa pankrotti."

Nii hull see asi siiski ei ole - statistikaameti andmeil jätkas nt 2002. aastal sündinud ettevõtetest viiendal tegutsemisaastal tegevust 58%. Kui viimastel aastatel on pilt ka halvenenud, siis kindlasti mitte nii drastiliselt.

Lisaks ei saa tegevuse lõpetanud ettevõtete kohta väita üldistatult, et nad pankrotistusid. 2009. a kasvas pankrottide arv Eestis hüppeliselt, ületades tuhande piiri. Aktiivseid ettevõtteid oli samal ajal u 66 000, seega pankrotistus neist 1,6%. Tegevuse lõpetanud ettevõtteid oli muidugi palju rohkem ning osa neist võib pidada ebaõnnestunuiks - nad ei olnud jätkusuutlikud, ei taganud omanikele oodatud tulusust või nõudsid nii suurt jõupingutust, et ettevõtja eelistas palgatööle tagasi siirduda. Kõiki tegevuse lõpetanud ettevõtteid aga ei saa nimetada isegi ebaõnnestunuiks - nn ühemehefirmade puhul, mille osakaal on väga suur, võib tegevuse lõpetamiseni viia nt ahvatlev pakkumine asuda palgatööle, ettevõtja vanuse või tervisega seotud tegurid, perekondlikud tegurid (nt lapse sünd, mis eriti tugevalt mõjutab hoopis ühenaisefirmasid). Mõned ettevõtted on algusest peale mõeldudki tegutsema vaid piiratud ajaperioodi jooksul.

Teisena tahaks oponeerida ASi Mainor juhatuse esimehe Rainer Aunpu 2. juuli artiklis toodud väidet, et riigi püüe leida ettevõtjaid töötute hulgast on kahjuks surnult sündinud idee - sant santi aidata ei suuda. Millegipärast tegelevad selle "surnult sündinud ideega" kümned riigid aastakümnete jooksul - kas tõesti nad kõik raiskavad vaid mõttetult aega ja raha?

Jah, töötute loodud ettevõtete ellujäämismäär ja kasvupotentsiaal on madalamad kui ettevõtetel keskmiselt. Samas satub eriti suuremate koondamisperioodide korral töötute hulka ka isikuid, kelle potentsiaal ettevõtjana on hea ning töötuksjäämine ei pruugi üldse tuleneda konkreetse isiku puudustest. Lisaks on oluline signaal selle kohta, millist käitumist ühiskond tunnustab - kas töötu peab ringi käima ja kiruma, miks valitsus midagi ei tee, või tunnustame ja toetame seda, kui töötuks jäänu iseendale töökoha üritab luua? Välistatud ei ole ka suuremad edulood - meenutagem seda, kuidas Suure depressiooni käigus töö kaotanud Ole Kirk Christiansen alustas 1932. a puust mänguasjade valmistamist - nii sai alguse Lego.

Kindlasti võib Aunpuga nõustuda, et tervikuna on olulisem ühiskonna hoiakute ja haridussüsteemi muutmine, arvestades kodanike ettevõtjateks kasvatamise ja koolitamise vajadust.

Nõustuda ei tahaks aga väitega, et Eestis on ettevõtjaks olemine vähem populaarne kui mujal Euroopas. Viimane eurobaromeetri uuring näitas, et meil soovib ise endale tööandjaks olla 43% vastajatest (ELi keskmine 45%), kuid ka palgatöötajaks soovijaid oli meil vähem (46%, ELi keskmine 49%). Seega, meil valitseb Euroopa keskmine pilt - mis on palju parem kui Jaapanis (39% soovivad olla ise endale tööandjaks), kuid traditsiooniliselt kehvem kui USAs (55%) ning kõik rekordid löönud esmakordselt sama uuringuga hõlmatud Hiinas (71%). Huvitav, et ettevõtlikumad inimesed kasvavad kommunistliku partei ainuvalitsemise tingimustes. Maailm on täis paradokse.