Analüütik Eesti osas skeptiline

Oma selle nädala blogipostituses võtab Hugh oma Eesti analüüsi lähtekohaks augusti alguses ajalehes Financial Times ilmunud arvamusartikli, kus kolumnist John Dizard kiidab Eestit, mis tema sõnul on akadeemikutest kriitikute (a la Paul Krugman või Edward Hugh) kiuste valitud kursil edu saavutamas.

Vaatame õige, kas Eesti ikka on selline valge vares, kelle kohta makromajanduse tavatõed ei kehti, ütleb Hugh, ja alustab oma analüüsi SKP numbritest.

Viimaste kvartalite numbritest paistab eelkõige suur heitlikkus ning kui uurida SKP mahuindeksit, siis nõuab kasvu märkamine väga kangeid prille. Kas ikka on alust hõisata, et majandus juba taastub? Hugh nendib, et kui ollakse temasugune, kes ei uskunud sisemisse devalveerimisse algusest peale, siis nähakse ees ootamas pigem L kujulist vaevalise kasvu perioodi, kus „palju piina“ on veel ees. 

Rida näitajaid on siiski paremaks läinud. Jaemüük, tööstustoodang, eksport. Enne aga, kui selle üle liialt rõõmustada, maksab märgata, et kaupade bilanss on Eestil jätkuvalt defitsiidis. See osa Eesti tööstusest, mis oli rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, on seda ka praegu, kuid selle osakaal majanduses on liiga väike, et kogu majandus mõõnast välja aidata, kirjutab Hugh.

Jooksevkonto on plussi aidanud teenused. Ja see, et jooksevkonto on plussis on väga hea uudis - Eesti maksab tagasi oma välisvõlga. Kuid – see on saavutatud selle hinnaga, et arvestatav osa majandusest on tühikäigul ehk võimsused jõude ja tööpuudus väga kõrge. Tööpuudus küll kahanes teises kvartalis esimest korda ligi kahe aasta jooksul, kuid seda vaid 1,2% ja töötuse määr on 18,6%. Kõige murettekitavam on pikaajalise töötuse kasv – 46%le kõigist töötutest. 15% on tööta juba väga pikka aega. Kas töötus jääb alanema, jääb näha, nüüd kus Euroopa riikides majanduse kasvuhoog raugemas on, nendib Hugh.

Hugh võtab pulkadeks lahti ka „õnnestunud sisemise devalveerimise“, mis peaks tähendama hindade ja palkade langust. Tunnipalga langus pole kuigi märkimisväärne – vaid 7% 2008. a lõpu tipust – ja üksi nimetatud aastal kasvasid palgad 7%. Enne seda aga 17,5% ja 20% aastas. Nii ei saa kahjuks väita, et Eesti on jõuliselt palku kärpinud. Elatustase on järsult langenud töötundide vähenemisest ja töötuse kasvust , st majanduskriisi tagajärjel, kuid see ei võrdu konkurentsivõime taastumisega. Väga vähe kaotatud konkurentsivõimest on tänaseks tagasi saadudu, tõdeb Hugh.

Sama kinnitavad inflatsiooninumbrid. Pärast üheksa kuud väldanud hindade langust on hinnad jälle tõusmas ja inflatsioon pea terve protsendipunkti võrra euroala keskmisest kõrgem. Riigi kohta, mis peaks olema sisemise devalveerimise vaevades, on see üsna uskumatu, märgib Hugh. Pigem on keegi euroala pääsme lunastamise järel roolis magama jäänud.

John Dizzard väidab, et Eesti majandust ootab kiire toibumine, kuna riigi võlakoorem oli kriisi puhkedes väga madal. Hugh tuletab meelde, et erasektori võlakoorem on Eestis väga suur ja see jääb laenukasvu rõhuma veel pikaks ajaks.

Küll aga nõustub Hugh, et kapitalikulud ja laenuraha hind on Eesti jaoks oluliselt odavamaks läinud.

Rohkem kui sisemisest devalveerimisest on Eesti võitnud otsusest Eesti euroalasse vastu võtta, kirjutab Hugh. Sellega on võlgade teenindamise kulud oluliselt vähenenud. Kui aga vaadata, kui agaralt seda odavat laenuraha kasutatakse, siis on laenukasv aasta baasil jätkuvalt negatiivne nagu teisteski suure erasektori võlaga riikides.

Kinnisvaraturul on esimesed tagasihoidlikud toibumise märgid, kuid ei enamat.

Põgusalt puudutab Hugh ka demograafia teemat Eestis, millest ta on varem pikalt kirjutanud, ja soovitab analüüsidesse, mis räägivad sisenõudluse järkjärgulisest ja kindlast toibumisest, suhtuda enam kui ettevaatliku kriitikaga.

Kui uskuda pideva kasvu teooriat ning heita kõrvale kogu krempel rahvastiku vananemisest, kapitali liikumisest ja ekspordisõltuvuse kasvust koos ühiskonna vananemisega, terendab juba silme ees uus koit. Kui aga mitte, siis ….. jätab Hugh otsad lahti.