Miks teil on vaja devalveerimist – avalik kiri Eesti inimestele

Järgneb analüüs:

Viimastel nädalatel Eestist saabuvad makromajanduslikud andmed on tõepoolest šokeerivad, ja seda isegi arvestades asjaolu, et enamik vaatlejaid ennustavad SKP 10protsendilist aastast langust. Kõige silmatorkavam ei olegi ehk tööstustoodangu aastane langus 27 protsendi võrra (jaanuari seisuga), vaid sellenädalane teadaanne, et registreeritud töötus lõi rekordi, tõustes märtsi esimeseks nädalaks 7,4 protsendini. Töötukassas võttis end arvele kuni 3019 inimest nädalas ja tööotsijate koguarv oli 47 774. Kõrvalseisja jaoks ei ole see arv ehk suur, samas aga pole Eesti suur riik. Praegune näitaja on suurim alates 1993. aastast, mil tööturuamet hakkas andmeid avaldama (ehkki tollal kasutati Eurostatist erinevat metoodikat). Tööpuudus tõusis võrreldes veebruari lõpuga (7,1%) ja jaanuariga (6%), siiski pole oluline tööpuuduse maht, vaid tööpuuduse suurenemise kiirus.

Eesti registreeritud töötus

Hinnangute kohaselt on peaaegu 250 000 eestlasel praegu eluase, mille turuväärtus ei ole piisav, et korvata võetud laenu, mistõttu on laenurisk Eesti pankade jaoks üha tõsisem probleem. Majandustõsu aegu oli tavaline, et pank finantseeris eluaseme ostmist 90 protsendi ulatuses selle väärtusest. Isegi headel aegadel on selline käitumine kaheldava väärtusega, nii eluaseme hinna kui ka töötasu järsu langemise tingimustes saab sellest aga vaat et katastroof. Eesti registreeritud töötus

Eesti töötuse määrOli aeg, mil Eesti sai uhkustada Euroopa kõige kiiremini kasvava kinnisvaraturuga, 2008. aastal aga langesid kinnivarahinnad Royal Institution of Chartered Surveyorsi (RICS) värskete andmete järgi tervelt 23 protsendi võrra (olles 2007. aastal tõusnud 18%). 2008. aastal jälgis RICS eluaseme hinnainflatsiooni 18 Lääne- ja Ida-Euroopa riigis ning leidis, et Eesti hinnalangus oli kogu grupi kõige suurem.

Võtame näiteks 50ruutmeetrise korteri, mis 2007. aasta kevadel maksis umbes 1,3 miljonit krooni. Praegu maksab selline korter umbes 790 000 krooni, aga laenujääk on 1,1 miljoni kanti. Kui nüüd toonased uhked kena korteri omanikud peaksid sattuma nende õnnetukeste hulka, kes tunglevad tööturuameti ukse taga ja oleksid sunnitud oma korteri maha müüma, siis – isegi kui nad suudaksid leida ostja – ei kaotaks nad mitte ainult oma kodu, vaid jääksid vastavalt Eesti laenuseaduse (mis on USA seadusest väga erinev) "täielikule tagasinõudeõigusele" pangale 300 000 krooni veel võlgugi. Kuna keskmine netopalk on Eestis umbes 10 000 krooni kuus, siis tähendab see, et õnnetu endine kinnisvaraomanik oleks pangale võlgu summa, mis vastab pere enam kui kahe aasta sissetulekule.

On loomulik, et niisugustes tingimustes ei ole ostjaid just eriti võtta ja on enam kui tõenäoline, et lõppeks saavad pangad Eestis küllaltki suurteks kinnisvaraomanikeks. Probleemid sellega aga vaid suureneksid, sest juba praegu on pangad hilinevate laenumaksete tõttu hädas. Hilinemine üha süveneb ja jõudis jaanuaris 3,6 portsendini laenude kogusummast. Värskeimate andmete kohaselt prognoosib keskpank, et halbade laenude osakaal suureneb aasta lõpuks kuue protsendini.

Muidugi on hästi teada, et enam kui 95 protsenti Eesti pankade varast kuulub Põhjamaade pankadele. Hoolimata pankade väsimatust kordamisest, et Baltimaad on nende tegevuse üks "võtmepositsioone" ja et neil on Eestis "pikaajalised huvid", ei takista see neid degradeerumast. Näiteks viitas möödunud kuul Moody’s Investors Service "oluliselt suurenenud kahjuriskidele" (loe: laenumaksete katkemine ja varade kvaliteedi halvenemine) Balti regioonis ja alandas Swedpanga krediidireitingut seniselt A1-lt Aa3-le.

Sessoonne tööstustoodangu indeks Eesti töötuse määrVahepeal aga kahaneb koguprodukt ja suureneb tööpuudus. Jaanuari seisuga kukkus Eesti tööstuse koguprodukt 26,8 protsenti, mis on kõige suurem kukkumine viimase 14 aasta lõikes; detsembri kukkumine oli 22,4 protsenti. Muidugi, toodang kahaneb ja inimesed saadetakse koju, aga üks asi, mis millest Eestis praegu puudust pole, on laenupakkumised. Keskpank teatas hiljuti, et Eesti rahaturgude usalduse suurendamiseks saavad nad oma Rootsi kolleegidelt laenata 10 miljardit Rootsi krooni Eesti krooni vastu. Rootsi keskpanga juht Stefan Ingves ütles avalduses, et "Eesti ja Rootsi finantssüstemid on tihedasti seotud". Eestile pole aga vaja ühe enam ja enam laenu, vaid olukorras, kus inimesed seisavad jõude, on vaja hoopis tööd, toodangut ja eksporti, tasumaks kogunenud võlga. Aga just sellest – olukorra lahenduse kesksest osast – leitakse puudu jäävat.

Hinna- ja palgakorrektsioon on liiga aeglane

Saamaks aru, mis on Eestis valesti, peame silmas pidama, et majanduse konkurentsivõimet arvestades on riik (või selle majapidamised) võtnud liiga palju laenu ja selle tagasimaksmisega on probleeme. Eestil on jooksevkonto puudujääk, ja ega see asju paremaks tee, aga lõppeks pole Eesti häda ei maksebilanss ega finantskriis (mille vastu välislaen kahtlemata aitaks), vaid konkurentsivõime ja võla tagasimaksmine.

Isegi vaatamata äsjasele järsule langusele, mille suures osas põhjustas impordi kahanemine ja elukvaliteedi langus, on Eesti jooksevkonto puudujääk pisut üe 9 protsendi 2008. asta SKPst (pärast 18,1% langust 2007. aasta tasemest).

Eesti keskpanga andmetel oli jooksevkonto hinnanguline puudujääk möödunud detsembri seisuga 943 miljonit krooni, mis on vähem nii novembrikuisest 1,87 miljardist kui ka 2007. aasta detsembri 3,5 miljardist. Kuna aga aastaga vähenes ka eksport kuue protsendi võrra, siis on ilmne, et puudujäägi vähenemise põhjustas 17protsendiline impordilangus. Valus!

Eesti praegune eelarvedefitsiitNiisiis väidan, et põhiprobleem on konkurentsivõime taastamine ja kuigi mitte kõik ei pruugi sellega nõus olla, julgeksin ma öelda, et Eesti ainus pääsetee on ekspordi suurendamine. Võttes arvesse neid probleeme, millega pangad juba maadlevad ja millega nad peagi maadlema hakkavad, siis oleks ilmselt liiga palju unistada (ja väga rumal), et olukord võiks lähitulevikus paraneda ning et naaseksime tarbijalaenude juhitud majanduskasvu juurde (ja regulatsiooni osakaal peab igal pool kasvama, mitte kahanema).

Sestap rabagu eestlased kõvasti tööd teha (kui nad ükskord jälle tööd leiavad), et võlad ära maksta ja püüda säästa üha ebakindlamaks muutuva vanuripõlve tarvis. Ainus tõesti elujõuline kasvu saavutamise viis on eksportimine. Ütelda, et see pole võimalik..., noh... see tähendaks kaotuse tunnistamist juba enne alustamist. Miskipärast ma aga eestlast sellisena ette ei kujuta, eriti pärast söakat võitlust iseseisvuse nimel.Eesti töötuse määr

Niisiis, kui soovite eksportida, peate end võrdlema Saksamaaga. Kui heidame pilgu alltoodud tabelile, siis näeme konkurentsivõime vahet, mis on tekkinud 1999. aastast alates. Valuuta tegelik vahetuskurss (REER) on konkurentsivõime mõõtmiseks hea vahend, kuna see püüab hinnata riigi hinna- või kulupõhist konkurentsivõimet, võrreldes seda riigi põhiliste konkurentide vastava näitajaga rahvusvahelistel turgudel. Kuna kulu- ja hinnapõhine konkurentsivõime ei sõltu vaid valuutavahetuskursi liikumisest, vaid ka hinna- ja kulutrendidest, siis on REER, mida Eurostat säästva inimarengu indeksi arvutamisel kasutab, vähendatud nominaalse tööjõukulu võrra (majanduse kogumaht) 36 riigis (Euroopa Liit + 9 tööstusriiki: Austraalia, Kanada, USA, Jaapan, Norra, Uus-Meremaa, Mehhiko, Šveits ja Türgi). Ekspordi osas kasutatakse REERi arvutamiseks kahekordset kaalutud keskmist ja see kajastab konkurentsi nii kodu- kui ka välisturgudel. Indeksi tõus näitab konkurentsivõime vähenemist, ja tabelist on näha, et Eesti indeks on viimastel aastatel järsult tõusnud.

Saksa ja Eesti võrdlus

Kui keegi arvab, et võrdlus Saksamaaga ei ole Eesti puhul kohane, siis toon siinkohal ära võrdluse Soomega, mis viitab võrdselt suurele konkurentsivõime vähenemisele. Jätkem meelde, et kõige raskem aasta (2008) ses tabelis veel ei kajastu, sest Eurostat ei ole veel andmeid töödelnud.

Soome ja Eesti võrdlusLoomulikult vaatan ma siin vaid Eurotsooni võrdlusi. Et mitte tekitada piinlikkust, siis ei hakka me analüüsima tõsiasja, et nt Rootsi ja Suurbritannia on viimaste kuude jooksul tublisti edasi arenenud. Sama on teinud idapoolsed Euroopa Liidu rivaalid Rumeenia, Poola, Ungari ja Tšehhi, aga ka Euroopa Liitu mitte kuuluvad Ukraina ja Venemaa. Ettekäändeid otsida pole mitte üknes rumal, vaid ka naeruväärne ja ma tõesti ei suuda eriti hästi taibata, kuidas saab mingi naeruväärse poliitika (mis pealegi ei toimi) abil suurendada enda usaldusväärsust – ja just seda ju otsus mitte devalveerida oligi. Ei päästa see isegi Põhjamaade panku läheneva tapatalgu eest.

Plaan A näeb ette hindade ja palkade väga järsu vähendamise, nii umbes 20 protsenti ajavahemikul 2009–2010 (muide, V-kujulise kõveraga majandustaastumise esitamine siinkohal on eksitav, sest V-kõver tekib vaid ühekordse devalveerimise korral, nt kui korraga 20% devalveerida; kui teha sama kahe aasta jooksul, siis tekib U-kujuline kõver, kuna kogu protsess on venitatud kahele aastale – mõelge sellele, seda pole nii raske mõista).

Niisiis, üle kahe aasta kindlasti, ja kuidas meil siis läheb? Möödunud aasta detsembrini (sealt pärinevad värskeimad meie käsutuses olevad andmed) ei läinud eriti hästi, kuna keskmine tunnitasu, mis on võtmetähtsusega, tõusis möödunud aasta viimases kvartalis ikka veel 9,9 protsenti, mis tähendab, et peame veel nii kümmekond protsenti lisama tollele 20 protsendile, mida ülalpool mainisin (põhines 2007. aasta REERil). On tõsi, et tunnitasu haripunkt oli II kvartalis tasemel 78,26 krooni ja langes IV kvartalis 75,58 kroonile (ehk 3,4% langust kuue kuuga), ent see oli siiski vaid 2008. a I kvartali pilve pealt laskumine ja tegelik töö on alles ees.

Eesti keskmine palk

Jätkem nüüd palgad ja heitkem pilk hindadele. Leiame olukorra, mis ei ole eriti parem: olgugi et Eesti inflatsioonimäär langes veebruaris kolme ja poole aasta kõige madalama tasemeni, tähendanuks see ikkagi 3,4protsendilist aastainflatsiooni. Me vajame kümneprotsendilist keskmist hinnalangust nii 2009 kui ka 2010, ja ma olen veendunud, et me silmad seda näevad, kuigi mitte ükski suurte pankade analüütikutest või rahvusvahelistest organisatsioonist midagi taolist praegu ei ennusta. Ehk kestab korrektsioon aastani 2015 (millisel puhul oleks kõver L-kujuline)?

CPILoomulikult ütleb nüüd nii mõnigi, et hinnaindeks on viimase kuude kestel pidevalt langenud (vt tabelit allpool), aga küsimus on selles, kas langemine on toimunud piisavalt kiiresti.

Eesti tarbijahinnaindeks

Me ei pea tähelepanu pöörama mitte üldisele indeksile, vaid nn tuumikindeksile ("core" index), sellele, mis ei arvesta volatiilseid artikleid nagu energia, toidukaubad, alkohol ja tubakas. Allpool asuvast tabelist näeme, et see näitaja on stabiliseerunud ja on hakanud isegi pisut langema. Kui peama aga meeles 20protsendilise languse rusikareegli ja paneme tähele, et tuumiknäitaja tipnes detsembris tasemel 118,37, siis selleks, et korrektsioon toimiks, peaks näitaja 2010. aasta detsembriks langema tasemeni 95.

Eesti hinnaindeks

Olukord võib olla keerulisem, kui arvame, kuna deflatsioon võib tabada ka eurotsooni ennast. Kui see peaks juhtuma, siis peab Eesti igale eurotsooni indeksi protsendipunkti langusele vastama omalt poolt kahega. Kahjuks on lugu nii, et teie juhid ja nõuandjad ei taha sugugi seda karmi reaalsust teile selgeks teha. Põhjust karta, et kirjeldatu tegelikult ka juhtub, on küll. Kui vaatame eurotsooni harmoniseeritud tarbijaindeksit (HICP) aasta lõikes, siis näeme, et see langes jaanuaris oodatust rohkem: Eurostati andmetel 1,1 protsendini, olles eelmise aasta märtsi olnud tipptasemel 2,7 protsenti. 1999. aasta juulist saati on see madalaim tase ja järsk langus 1,6 protsendilt detsembris. Kuu lõikes arvestatuna langesid hinnad 0,8 protsenti. "Tuumikinflatsioon" ehk tarbijainflatsioon, mis ei võta arvesse toiduaineid, energiat, alkoholi ja tubakat, oli endiselt 1,6 protsendi tasemel, kuna kõige suurem mõju üldisele inflatsioonimäärale tuleneb kulutuste vähenemisest toiduainetele ja energiale. Kui vaatame aga tuumikindeksi liikumist kuu lõikes, siis leiame, et see langes väga olulise 1,3 protsendi võrra.

Eurotsoon 16Kui järgmisena uurida tuumikinflatsioonimäära kuue kuu lõikes, siis selgub, et indeks on tõusnud vaid 0,1 protsendi võrra (mis vastab 0,2protsendilisele aastasele määrale). See annab meile palju paremad andmed inflatsiooni jälgimiseks suvalisel ajahetkel ning osutab, mis suunas inflatsioon liigub. Järgmine tabel annab ülevaate viimase kaheteistkümne kuu aastapõhisest määrast kuuekuise viivitusega. Järsk langus jaanuaris on ilmne. Kui nii edasi läheb, siis liigub eurotsoon kindlasti otse deflatsiooni suunas.

Eurotsoon 16 - aastane määr

Jaemüük langeb järsku Majanduskasvu saavutamiseks ja sedakaudu võla tagasimaksmiseks on vaja üht kolmest: suurendada valitsussektori nõudmist, eksporti või kodumaise erasektori nõudmist. Praeguses olukorras ei tule kaks esimest kõne allagi (eriti aga seepärast, et valitsus kärbib kriisiplaanile vastavalt hoolega avaliku sektori kulutusi (nn plaan A strateegia). Siiski kukub praegu ka erasektori tarbimine kolinal. Värskeimate andmete järgi kukkus jaemüük eelmise aasta jaanuariga võrreldes 10 protsenti (konstantsete hindade juures).

Eesti jaemüük

Alltoodud tabelist näeme, et Eesti jaehinnad olid tipptasemel 2008. aasta veebruaris ja on sellest alates püsivalt langenud.

Eesti sessoonse jaemüügi indeks

Millised on võimalused, et sisenõudlus taastuks? Mõningate hinnangute kohaselt küllaltki head. UBS panga hiljutine raport ütleb Ida-Euroopa laenamise kohta järgmist:

"Me oleme jätkuvalt kindlal seisukohal, et Euroopa Liidu riikide majanduse konvergents on möödapääsmatu – on vaid aja küsimus, mil SKP inimese kohta ühtlustub vanade ja uute liikmesriikide vahel. Kui konvergents peaks kestma umbes 30–40 aastat, siis on kõige arenenumad uusliikmed juba poolel teel (Poola hakkas vabaturureforme rakendama 1. jaanuaril 1990). Praegune ebamugav periood, millesse me parasjagu jõuame, on vaid üks osa sellest, periood, mil kohalik kasv kukub senistelt kõrgustelt järsku alla. Selleks et nominaalne SKP (eurodes) saavutaks 2008. aasta suvise taseme, võib minna aastaid, kuid usume, et turud suudavad vaadata tulevikku, kui resultaat on ennustatav."

Niisiis põhineb konvergents – ja plaan A õigustus – olulises osas ideel nagu seda väljendavad UBSi analüütikud: miks on konvergents nii tähtis? Aga sellepärast, et aktisturgude – ja seetõttu ka ettevõtete – jaoks on kasv kõige tähtsam. Ja konvergents kihutab kasvu tagant. Uued Euroopa Liidu liikmed toovad endaga kaasa õigussüsteemi, mis on päev-päevalt sarnasem vanade liikmete süsteemiga, nende tööviljakus on võrreldav, aga tööjõukulud vaid osake kodumaisest, mis on eriti tähtis hiljutisete valuutalanguste olukorras. Pangandustoodete marginaalid on tavaliselt vana Euroopa näitajatest kõrgemad, aga samas turuhõlvamise tase oluliselt madalam.

Neid argumente esitasid ettevõtted alatasa headel aegadel ja me kahtlustame, et edaspidi ei viidata neile eriti sagedasti, v.a kus vaja järgmise 16–18 kuu jooksul. Kuid meie arvame, et need argumendid on siiski jätkuvalt olulised, mõistmaks seda, millises suunas liigub kogu regioon – need panevad aktsionärid raskema valiku ette, kas investeerida pika- või lühiajaliselt. Aktiivselt arutatakse selle üle, mis on toimunud Ukrainas mõne aasta pärast, meie aga usume, et Ukraina ei taha olla nagu ELi liikmesriigid, kes sarnanevad üha enam vanadele olijatele nii sisu kui ka vormi poolest.

Niisiis panustame meie oma raha "konvergentsile", aga küsimus on, kui realistlik see üldse on. Kahjuks mitte väga, sest konvergentsi puhul ei võeta arvesse üht põhitegurit – demograafiliste protsesside mõju. Tervel Ida-Euroopa on üks suur ja vähe arutamist leidnud probleem: sündimus kahaneb ja keskmine eluiga ei kasva. Läti ja Eesti (koos Slovakkiaga) pole mitte ainult väiksema SKPga inimese kohta, vaid ka kõige lühema elueaga. Mehe keskmine eluiga Eesti on 67,16 ja Lätis 66,68 aastat, samal ajal kui Saksamaal on see 76,11 ja Itaalias 77,13 aastat.

Ärgem käigem nagu kass ümber palava pudru – see tähendab, et keskmine töötav mees panustab riigi võla tagasi maksmisse kümme aastat vähem tööd kui keskmine sakslane, ja teisalt teeb pensioniea tõstmise 70 eluaastani võimatuks (25% jaapanlasi töötab veel 75aastaselt). Ja just selletõttu "konvergents" ei käivitugi, aga selle mõistmiseks ei pea olema majandusdoktor.

Tegelikus elus kahaneb Eesti elanikkond, mis pole sugugi üllatav, kui viljakusmäär on vaid 1,4.

Eesti rahvaarv

Viimastel aastatel on sündimus (pisut) tõusuteel, aga nagu Afoe Doug Muir seletab oma postituses, pöörab see majanduslanguse ajal uuesti negatiivseks.

Huvitav fakt nr 1: sündimus tavaliselt väheneb majanduskitsikuse ajal ja languse sügavus on vastavuses nii kitsikuse raskusega kui ka selle arenemise kiirusega. Praegune majanduslangus tundub olevat halb ja see tekkis küllaltki kiiresti ning seetõttu võime eeldada, et sündivus langeb järsku. Tundub ju loogiline? Laps on kulukas; veelgi täpsemalt – laps piirab su valikuvabadust. Lapse tõttu on raskem kolida teise linna, raskem vahetada elukutset või mõneks ajaks töötamisest loobuda. Kui ajad on rasked ja ebakindlad, siis saab lapsest luksus. Nii üksikisiku kui ka pere jaoks on majanduslanguse ajal hea lapsetegemisega pisut oodata.

Huvitav fakt nr 2: 1970–80ndatel vähenes sündivus aeglaselt terves kommunistlikus idablokis... ja siis kukkus kolinal 1990ndate alguses, langedes väga madala tasemeni, kus ta püsis pea järgneva aastakümne. Mõnes riigis kerkis sündimus pisut, teistes jälle mitte, ent pea igal pool oli aastast 1991 kuni vähemalt aastani 1997 sündimuse koha peal "suur auk", sagedasti veel hiljemgi. Liitke need kaks fakti kokku ja kokku saate probleemi.

Tõepoolest, Läti juba raporteeris, et 2009. aasta jaanuaris sündis 25 protsenti vähem lapsi kui aasta varem (2310 jaanuaris aastal 2008 ja 1860 tänavu jaanuaris). Eesti statistikast nähtub, et 2008 jaanuaris sündis 1493 last ja 2009. a 1232, mis on jällegi umbes 20protsendiline langus ühe aastaga. Mõistagi ei tõesta ühe kuu statistika veel mitte midagi, aga nagu Dougki ütleb, just seda ennustab teooria ja et me kõik peaksime seda võtma tõsiselt ning võtma arvesse, kui arutame, kuidas asja parandada. Pole ju mingit mõtet püüda säilitada välisraha riiki voolamist, kui riigi elanikkond sulab kui kevadine lumi.

Kahjuks pole ma näinud, et ükski Euroopa riigi liider püüaks isegi probleemi nimetada. Või siis teist eelseisvat probleemi, et kui majandustõus ükskord jälle tuleb ja Balti riigid ikka veel vaevu jalul vaaruvad, siis lastakse neist veelgi verd välja, sest noored inimesed, kes tahavad toetada oma vaenmaid või sugulasi, kolivad riigist ära, andes kogu demograafilisele olukorrale hoopis teise jume.

Inimressursse silmas pidades on tulevik juba niigi tume, nagu võima lugeda hiljutisest Eesti Statistikaameti raportist.

Kas plaan B on siis olemas või ei?

Noh, on ikka, ja igaüks, olenemata sellest, kuidas ta asjasse suhtub, teab väga hästi, mis see on – devalveerimine. Loomulikult kaasneb Balti/Läti regiooni fikseeritud vahetuskursiga raha devalveerimisega ka riigi kohustusi ja nende peale peab mõtlema. Devalveerimist ei saa te teha üksipäini, aga te olete Euroopa Liidu liikmed ja võite küsida abi. Kui te aga abi ei küsi, siis teile seda loomulikult ka ei anta.

Tehniliselt oleks ju fikseeritus võimalik säilitada. Eestlaste jaoks on küsimus lihtsalt selles, et milline alternatiividest on odavam – kas seotuse säilitamine või selle sidumine teise valuutaga. Põhiline asjast huvitatu on siinjuures Euroopa Liit, te peaksite kangutama, mis aga kangutada annab. Lääne-Euroopa laenajate jaoks poleks kapitalikadu sugugi tühine, kui teie (ja teised) paadil lihtsalt uppuda laseksite.

On loomulik, et väikese majandusega Eesti ja Läti võivad valuutakomitee-tüüpi kokkuleppeist loota üksnes kaduvväikest iseseisvust, seega ongi ainus realistlik väljapääs devalveerimine ja eurotsooni liikmelisus.

Mõistagi ei sünni muutus Euroopa Liidu poliitikas üleöö, küll aga võib see tulla järgmisel või ülejärgmisel nädalal – te lihtsalt peate ise peale käima. Töötamisest loobumine ja töötuna kodus konutamine ajal, mil teie riik laenab üha rohkem ja rohkem raha, ei too seda õnne teie õuele, mida te kõik nii kangesti tahate. On olemas ka teine võimalus, valige see!

Tõlkis Sven Tallo