Viimasel ajal on kirgi kütnud tööandjate manifest. Seda paljuski poliitikute ja teiste rahva poolehoidu otsivate isikute käsitluse tõttu.
Mind paneb imestama, millise vaenulikkusega suhtutakse Eestis ettevõtjatesse. Ei ole vahet, kas tegemist on poliitiku, maksuametniku, pensionäri või palgatöölisega, ikka jääb mulje, et enamik neist peab ettevõtjaid varasteks, petisteks ja üldse halbadeks inimesteks. Valitseva avaliku arvamuse kohaselt ükski tore ja hea inimene ei plaani saada ega saagi ettevõtjaks. Tahaksin öelda, et enamik ettevõtjaist teeb oma tööd pühendunult, end säästmata, riskides oma finantsilise ja ajalise vabaduse ning sõltumatusega.
Kuid me ei ole kurjategijad! Tänu meiesuguste igapäevasele riskide võtmisele ning rassimisele saab nii palgatööline kui ka peaminister iga kuu oma pangakontole summa, millest maksta eluasemelaenu, tasuda transpordi ja laste kooli eest ning osta ka leiva lauale.
Nüüd tagasi aga manifesti juurde ja ette rutates pean mainima, et kirjutise eesmärk on dialoogi õhutada ja inimesi kaasa mõtlema panna.
Manifestis tehtud ettepaneku lubada Eestisse võõrtööjõudu olulisim osa on sõnastatud nii: "On oluline eeskätt kõrgemat kvalifikatsiooni omava tööjõu osas, kuid vajadusel tuleks soodustada ka lühiajalist töötamist madalapalgalistel ametikohtadel (nt hooaja- või lihttöödel)." Peaminister Andrus Ansipi ja ametiühingute keskliidu juhi Harri Taliga teemakäsitlusest jääb aga mulje, et nad ei ole manifesti teksti süvenenud. Kui me räägime n-ö hooajatöölistest, siis mis saab olla selles halba, kui Eesti talunik palkab oma maasika- või kartulipõllule Läti üliõpilase, kes on nõus töö ära tegema odavamalt kui meie oma tudeng? Talumehele jääb rohkem raha kätte ning ehk on tal järgmisel aastal 10 hektari suuruse põllulapi asemel üles haritud 20-30 hektarit põllumaad? Pikas perspektiivis toodangumaht kasvab, konkurents suureneb, hind koduturul stabiliseerub ja loodetavasti kasvab ka eksport.
Oskustöölistest rääkides on aga eriti häiriv lugeda pidevast vastuseisust välistööjõule. Eesti ettevõtete konkurentsivõimet suurendab võime eksportida! Eriti armastavad sellest rääkida poliitikud, tuues ühtlasi välja, kui palju selleks on ette nähtud riiklikke toetusi ja kui palju on neid juba välja jagatud. Toetused on head vundamendi rajamiseks, kuid ei ole kindel ekspordi alus. Keegi peab need tooted looma ja enamgi veel, keegi peab toodetu maha müüma. Selles aga ei ole Eesti ettevõtted just kõige osavamad. Kindlasti on maailmast võimalik leida ja palgata tippspetsialiste ning just nende tööle võtmist soodustakski sotsiaalmaksule ülempiiri määramine. Ükski rahvusvahelise kogemuse ja kontaktide pagasiga spetsialist ei ole odav. Taliga arvamus, et ettevõtjad tahavad kokku hoida iseendale makstavate palkade pealt, ei ole tõsiseltvõetav, kuna oluliselt odavam on maksta endale dividende.
Ilma kogemuste ja kontaktideta jääb Eesti allhankemaaks aga veel pikkadeks aastateks. Loomulikult on võimalik oodata, kuni meie oma inimeste hulgast ehk kasvab aastate jooksul välja uus, rahvusvaheliste kogemuste ja sidemetega põlvkond. Aga keevitaja Ivan soovib head palka juba praegu. Ilma allhankemaa staatusest välja rabelemata ei saa me seda talle lubada! Seega on Taliga ettepanek suunata üha uut ja uut ressursi madalamapalgaliste töökohtade loomiseks ning sotsiaalmaksusüsteemi mitte muuta väga lühinägelik.
Seotud lood
Arvutipargi renditeenus on mugav, säästlik ja (tuleviku)kindel. Green IT tegevjuht Asko Pukk usub, et ettevõtete äriline fookus peab alati olema enda põhitegevusel, sektoril, mida teatakse peensusteni, et olla konkurentidest paremad – just selleks vajaliku aja ja raha renditeenus vabastab.