Õnneliku investeerimise nimel

Investeerimine on minu arvates üks põnevamaid rahateenimise viise - ka üks kindlamaid kaotamise viise, kui teadmatusest või muul põhjusel teha valesid otsuseid. Muidugi oleneb põnevus paljuski summadest, mis sel moel idanema on pandud ning päris kindlasti ka investeerimisaktiivsusest. Ja teadmistest.

Mulle meeldib rahulikult magada, mitte ööd läbi aktsiagraafikuid unes näha - kuigi ka seda on muidugi juhtunud - mistõttu on mu vaated ja soovitused teistele huvilistele pigem rahulikud ja pikaajalised. Olen päris algajana läinud mõtlematult kaasa ka karjainstinkti ja emotsioonipuhangutega, sest neid on väga keeruline endas õigel hetkel välja lülitada, aga olen sellest õnneks õppinud. Lisaks oli mul võimalus keskenduda lahti- ja kokkurulluva finantskriisi igapäevastele arengutele ning olla pealtvaatajaks nii mõnelegi õnnetule veale, mida turul tehti. Siin on minu õppetunnid ja hoiakud investorina.

Iga investeerimine algab loomulikult säästmisest - aitavad ka väga lihtsad asjad, nagu näiteks harvem poeskäimine ja selle kaudu ka väikeste tihti esinevate kulude pidurdamine, mis kokkuvõttes koledaks draakoniks kasvavad. Jääb järele raha ja, mis veelgi olulisem, aega. Rahapuhvri kogumine enneolematuteks sündmusteks tagab ka kindlustunde ja meelerahu.

Kui rahapaun juba nii palju punnitab, et on võimalus osa sellest hoiuste või lihtsalt pangakontol peesitamisega võrreldes hoopis parema hooga kasvama panna, võiks mõelda investeerimisele. Näiteks aktsiatesse.

Spekulantide vaated on küll ilmselt teistsugused, aga rahulikuma meelega investor võiks eelkõige osta ettevõtteid, mitte aktsiaid. Milles on erinevus? Ettevõtte ostmine tähendab ettevõtte sügavamat tundmist kui lihtsalt trendi pealt investeerimist. Tasuks vaadata, kes on juhid, milline on nende minevik ja kuidas ettevõte raha teenib - kas sellel on tulevikku?

Kirjutasin sellest samadel lehekülgedel juba mõnda aega tagasi, et tõeliselt pikaajaline investor võiks jälgida ka ettevõtte töötajaid - kuidas neisse suhtutakse ja kas nad on õnnelikud. Nemad mõjutavad tööandja edu. Eesti tingimustes on seda punkti muidugi oluliselt lihtsam kontrollida, välismaiste investeerimisobjektide kohapealt võib aidata raamatute lugemine, mille on kirjutanud kõrvalseisjad. Et vaatama peaks ka ettevõtte olulisemaid suhtarve, on muidugi täiesti loomulik - hea juhi ja õnnelike töötajatega ettevõte võiks ikka teenida ka!

Lisakirsikesena võiks potentsiaalset investeerimisobjekti vaadata ka brändiväärtuse küljelt - sest selle eest on tarbijad nõus mõnevõrra rohkem maksma kui enam-vähem samaväärse kauba eest, mille on tootnud keegi teine. Ja kui tarbijad on nõus rohkem välja käima, tugevneb üsna loogiliselt ka ettevõtte teenistus.

Heaks näiteks siinkohal on tehnoloogiafirma Apple. Ohuks on muidugi moodide muutumine, mistõttu alati pole hea bränd ka hea investeering.

Kriisiaeg näitas väga selgelt, et alati on mõistlik hoida end väljaspool suurt lambakarja, kes külg-külje kõrval mööda õndsaid avarusi padistavad. Alati on lihtsam kaasa joosta, aga see võib tähendada, et karja lõpus rühkinuna sihtpunkti jõudes on esimene ots juba kuhugi mujale kihutanud ja õnnetul lõpuosal jääb üle ainult portfelli salenevat joont vaadata.

Mõistlik on sättida iseenda jaoks piirid juba enne investeerimisotsuse tegemist - kui palju olen nõus kaotama? Ja aktiivsemale investorile, milliselt tasemelt ma oma ostu müün ja milliselt ostan tagasi?

Kindlate reeglite järgimine välistab emotsioonidel lendavad otsused, mis võivad lõpuks rahmeldamiseks välja kujuneda. On tehtud kümneid uuringuid selle kohta, kuidas väga aktiivsed kauplejad (eeskätt pean silmas aktiivseid tavainvestoreid, mitte kõrgelt kvalifitseeritud professionaale) kalduvad raha pigem kaotama oma rahulike kaaskondlastega võrreldes. Ehk rahu ja meelekindlus tasuvad pikas vaates ära.

Seetõttu ei tasuks reageerida ka iga uudise peale - suur osa sellest on lihtsalt müra ja pigem lööb vett rohkem sogasemaks kui selgemaks. Sellelt baasilt tehtud kehvadele otsustele võib leida hiljem küll head põhjendused, aga protsess võiks käia siiski vastupidi.

Mulle meeldis väga Jüri Mõisa arvamus, et analüütikute soovituste ülemäärane jälgimine võib viia üsna kehvale tulemusele. Palju olulisem on, mis on soovituse taga - alati on mingid oletuskohad ja eeldused, mis ei pruugi investori vaadetega kokku minna. Lisaks saab kohe pärast soovituse andmist sellest teada ka ülejäänud investorite armee (kelle hulgas on teatavasti ka ülikiired arvutid), kes kohe hagijatena vastavalt reageerivad. Soovitused võivad ootusi ka ülemäära üles kütta või hoopis liiga madalale materdada.

Tulevikku ei oska tegelikult keegi ette näha. Oskame vaid aimata ja loota, mistõttu eelistan ka ise pigem pikemaajalist, rahulikku investeerimist ettevõtetesse, mida tunnen ja millesse usun.

Raha on oluline - kuigi ta ei too piiritut, hingetäitvat õnne, ei saa päris temata ikka ka hakkama. Oluline on ka raha kontrollida ja õigel teel juhtida, et ta kaotsi ei läheks.