Nobel tööpuuduse eest!

Üleeile nn Nobeli majanduspreemia pälvinud kolme teadlase aastatepikkuse töö vili andis väga selge ja lihtsa järelduse: mida suuremad ja pikaajalisemad on töötutoetused, seda suurem on tööpuudus.

See, et vastavad uurimistööd krooniti just nüüd, on seda väärtuslikum, et kuigi nende teadlaste kinnitatud tõde on intuitiivselt selge ja lihtne, on selle järele poliitika tegemine kriisi tingimustes tavapärasest raskem. Mingi raasuke selle Nobeli preemia aust tuleb ka Reformierakonnale, kes just seda poliitikat on Eestis ainsana ajanud ja kes võib nüüd teoreetikuile öelda - see, mille te tõestasite, on jumala õige ka päevapoliitikas.

Toome lihtsa näite - kas polnud mitte vähe halamist uue töölepinguseaduse üle ja kas ikka ei ürita sotsid seda ajas tagasi, nõukogude aega keerata? Kuulame laureaate: "Mis tahes takistused inimeste vallandamisel ja töölevõtul kutsuvad esile tööturu skleroosi, mis lõpeb infarktiga - tööpuuduse hüppelise kasvu ja inimeste vaesumisega."

Tööturu lukus hoidmine tähendab vajadust suurendada sotsiaalset abi - kas või seeläbi, et palka saadakse sisuliselt tegemata jääva töö - näiteks reisisaatmise eest. See omakorda nõuab uusi ressursse, mida saavad anda vaid töötegijad, neid ressursse saab aga kätte vaid kõrgemate maksudega ja need siis jälle viivad hinnad üles jne. Ehk, olles kuristiku servale jõudnud, teeb majandus põhjendamatute tööturupiirangutega veel ühe sammu edasi ja juhtub see, millest võib jutustada vähemalt 50 000 üleöö töötuks jäänud Eesti ehitustöölist. Katastroof.

Õnneks tõi Maret Maripuu ja Rein Langi läbivõideldud uus tööseadus meid kuristiku veerelt tagasi.

Niisiis. Meil on teatavasti tööpuudus. Ja samuti on meil karjuv vajadus töötajate järele - ainuüksi IT-sektoris oleks silmapilkselt vaja ca 2000 inimest. Isegi vabu lihtsalt labidameeste kohti on üle Eesti laiali ca 5000. Milles asi? Aga selles, et nõudmine ja pakkumine ei klapi turul peaaegu kunagi nii, nagu lukuauk ja võti. Meil on kümneid tuhandeid töötuid ehitajaid, aga neid pole majanduses enam vaja. Meil on vana kooli rauamehi, aga seal ei vajata enam mitte niivõrd käteosavust, kuivõrd arvuti tundmist ja inglise keelt. (Kontrollimise mõttes lugesin ükskord töömehe kõrval seistes kokku - ühe toru painutamiseks vajas ta tänapäevasel pingil ligi 50 ingliskeelset sõna, kui "save" ja "exit" välja arvata.) Muide, ka "klassika-mehi" on puudu - näiteks värviliste metallide keevitamiseks. Siit järeldub, et tööd anda soovijad ja tööd saada soovijad sebivad mööda turgu ringi nagu pimedad kassipojad, suutmata üksteist üles leida. Tõsi, tihti saabub õnnelik lõpp, töömees saab oma töö ja palga ning tööandja väärt ja vajaliku töötaja. Kuid see võtab aega ja nõuab kulusid. Ning nende kulude väljaarvutamine ning nende paratamatuse tõestamine ongi see, mille eest Nobeli preemia seekord anti. Sel fenomenil on nüüd ka teaduslik nimetus: tööturu hõõrdetegur.

Oluline on seegi, et antud teooria ei toimi mitte ainult tööturul, vaid mujalgi, nt kinnisvaras, rahanduses, investeerimises. Siinkohal annaksin natuke au ka sotsidele (ka väga pime kana leiab kord tera, kuigi harva): tööpuuduse ja majanduse seisukohalt on probleemiks pikaajaline töötaolek, mille puhul kaob motivatsioon nii töö otsimiseks kui ka -tegemiseks. Mõtlemise koht.

Lõpetuseks, värskelt Nobeli preemiaga pärjatud teooriat on matemaatilisest küljest kontrollitud muu hulgas ka abielusuhetel. Sama jama: paljud küll tahavad abielluda, kuid siiski on turg vallalisi täis. Ja kes kauaks vanatüdrukuks või poissmeheks jäänud, võib hakata lõpuks tahtmagi jääda üksikuks. Elu lõpuni.