Skeemid poliitikas

Levinud on ka käitumine, et osa raha annetatakse ametlikult deklareerides ning teine osa vähem ja rohkem nutikaid skeeme kasutades, et toetaja isik ning toetussumma jääks saladusse.

Kuna parteide edu üheks suureks alustalaks on kasutatava raha hulk, pole praegune Eesti poliitiline eliit väga huvitatud sellest, et osa nende rahaallikaid ära kuivaks. Seetõttu ei toimu parteide vahel ka sisulist diskussiooni, nagu näiteks energeetika, majanduse või hariduse teemadel.

Ehk räägitakse küll paljusõnaliselt, mida tuleks ja peaks olukorra muutmiseks ette võtma, kuid seadusemuudatused kopitavad riigikogus ning poliitikute poolt väljapakutud lahendused rahaasjade kontrollimiseks on pelgalt kosmeetilised. Kui tahetakse JOKK-skeeme teha, siis saab neid ka edaspidi lihtsalt teha.

Poliitilist tahet rahastamist läbipaistvamaks muuta suurematel erakondadel ei ole ja võib retooriliselt küsida, et miks peakski see tekkima.

Kui Eesti suurima liikmeskonnaga partei esimees saab segastel asjaoludel miljoneid kroone laenu, siis ta isegi ei vaevu avalikkusele asjaolusid selgitama. Teise suure erakonna riigikogulasest liige deklareerib aasta-aastalt mitmetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvat eraisiku laenu, jättes aga laenuandja nime ning laenutingimused kõrgilt enda teada.

Flirt poliitiku ja ärimehe vahel võib üsna lihtsalt viia korruptsioonini ning sealt poliitikul enam tagasiteed ei ole. Kui tõsiselt te võtaksite ausa näoga telekaamerasse vaatavat poliitikut, kui teaksite, et ta on erakonna kontorisse viinud kilekotiga ettevõtjate deklareerimata sponsorraha, saades ise sellelt summalt vahendusprotsendi?

Kuigi on teada, et kõrgema tara vastu ehitatakse alati pikem redel, tuleb seaduste abil muuta varjatud rahastamine võimalikult raskeks ning, et selliste juhtumite avalikukstulek peab poliitikule olema väga tõsiseks tagasilöögiks tema poliitilises karjääris.

Meenutame mõningaid parteide varjatud rahastamise skeeme, mis on ajakirjanduse abil aastate jooksul avalikuks tulnud.

* 1999. aasta Riigikogu valimiste järel näitas Reformierakond oma suursponsorina firmat R-Hooldus, mis oli registreeritud erakonna kontorisse. Firma asutasid kolm erakonna juhatuse liiget Siim Kallas, Märt Rask ja Andres Lipstok. R-Hooldus rahastas erakonna valimiskampaaniat kevadistel riigikogu valimistel 2,1 miljoni krooniga.

* 1999. aasta kohalike valimiste eel viisid seitse Rahvaliidu juhtpoliitikut, teiste seas ka Arnold Rüütel, kahe nädala jooksul iga päev erakonna kontorisse 999 krooni sularaha, sest 1000 krooniseid ja suuremaid sularahaannetusi ei tohtinud erakonnad vastu võtta.

* Sama skeemi kasutasid ka Keskerakonna juhtivpoliitikud Edgar ja Vilja Savisaar, Marika Tuus, Siiri Oviir, Lauri Laasi jt. 

* 2002. aastal jälle käis Res Publica liikmetel kirjade järgi väga tihe õppetöö. Nimelt toetasid ärimehed Urmas Sõõrumaa, Toomas Annus jt erakonda kokku 875 000 krooniga, mis maksti justkui osutatud koolitusteenuste eest Res Publicaga seotud osaühingule RP Majandustegevus.

* 2003. aasta Riigikogu valimiste eel levitas Res Publica ettevõtjate hulgas rahapalumiskirja, milles lubas sponsorile soovi korral anonüümsust.

* 2003. aastal emiteeris investeerimispank LHV Keskerakonna võlakirju 10 miljoni krooni väärtuses. Tegemist oli suunatud emissiooniga, investoriteks kohalikud ettevõtted, kelle nimesid erakond ei avalikustanud.

* 2005. aastal üllatasid inimesi Keskerakonna rohelistes värvides plakatid suure K-tähega, mida valimisreklaami keelu ajal olid äkitselt kõik linnad täis kleebitud.

* 2008. aasta sügisel kirjutas Äripäev K-skeemist. Tallinna Farmaatsiatehas ja ühele suuremale Keskerakonna rahastajale Urmas Sõõrumaale kuuluv ESS Grupp kasutasid skeemi, kus maksid Keskerakonnaga seotud Jüri Vilmsi Sihtkapitali kontole vähemalt miljon krooni justkui reklaamiteenuse ostmiseks. Tegelikult Vesti Dnjas ühtegi reklaami ei ilmunud. Saadud rahaga anti välja propagandalehti Kesknädal ning Vesti Dnja.

* 2009. a sügisel kirjutas Äripäev R-skeemist. Reformierakondlastest riigikogu liikmed Jaanus Rahumägi, Robert Antropov ja nüüdne eurosaadik Kristiina Ojuland vassisid kampaania kuludega, jättes osa deklareerimata, ning on kahtlus, et nad lasid osaliselt oma 2007. aasta valimiskampaania arveid kinni maksta eraettevõtetel.