Maksukoormust tuleb alandada igal juhul, mitte 'võimalusel'

"It's the economy, stupid?", on maailmas tuntud ütlus. Kuigi selle lause 1992. aasta USA valimiskampaanias kuulsaks teinud Bill Clinton ise oma põhimõtet alati parimal kombel ei järginud, on selle tähendus aja jooksul vaid kasvanud.

Ning kas see meile meeldib või mitte, on ka Eestis järgmisel neljal aastal majandus kõige tähtsam. Just sellest, kui kiiresti õnnestub Eestil majanduskriisist välja pääseda, sõltub see, kuidas suudame vähendada tööpuudust, leida raha paremat tulevikku tagavale haridusele, anda toetust neile, kel abi vaja ning lahendada teisi pakilisi probleeme. Seda kõike tegemata on Eestil raske, kui mitte võimatu, endale paremat tulevikku tagada.

Kui Eesti soovib endale kasvu tagada, tuleb tal vastata mitmele enam kui tõsisele väljakutsele. Keskenduksin järgnevas artiklis neist kahele - vajadusele hoida eelarvet tasakaalus ning vähendada maksukoormust.

Miks me peame eelarve tasakaalu järgima, sellest on viimasel ajal palju räägitud. Euroopat ähvardava võlakriisi taustal on võlalõksu vältimine selgelt möödapääsmatu.

Selleks, et eelarve tasakaal tagada, on Saksamaa näiteks kirjutanud vastava nõude põhiseadusesse. Kui Eestis selleks kokkuleppele ei jõuta, tuleks eelarve tasakaalu tagamise põhimõtetega vähemalt täiendada eelarve baasseadust. IRL loodab, et sellega saadakse hakkama veel enne järgmisi valimisi.

Samas pole mingi saladus, et eelarve tasakaalust on lihtne rääkida, seda on aga raske saavutada. Olen kaks korda asunud peaministri kohale olukorras, kus minu ülesanne on käest lastud eelarve tasakaalu viimine. Seetõttu tean, et kärped ja kokkuhoid on selleks küll äärmiselt olulised, veelgi olulisem on aga majanduse kordasaamine, konkreetsemalt selle viimine selgele kasvule.

Peamine vahend selleks oli mõlemal korral maksude alandamine. Oma esimese valitsuse ajal kaotasime esiteks tollal kehtinud progresseeruva tulumaksu kõrgeima, 50protsendilise määra, mis muuseas hakkas kehtima juba alates 2000kroonisest kuusissetulekust. 1993. aastal võtsime vastu seaduse üleminekuks ühetaolisele tulumaksule. Teise valitsuse ajal aitas majanduskriisist väljuda aga tulumaksu kaotamine reinvesteeritud kasumilt.

Seetõttu ei pea ma ei päris ausaks ega ka mõttekaks lubadusi makse üksnes "võimaluse korral" alandada. Oleks me omal ajal seda põhimõtet järginud, poleks mingit maksureformi teostatud. Alati oleks leitud tuhat põhjust, miks seda sammu edasi lükata ning kergema vastupanu teed minna. Selline arusaam läinuks Eestile kalliks maksma.

Majandust käima lükkamata on nimelt eelarve tasakaalu üsnagi lootusetu saavutada, seda omakorda on aga raske teha praegust maksukoormust hoides.

Eesti maksukoormus on viimastel aastatel nimelt tõusnud ohtlikule tasemele, seda eriti tööjõumaksude puhul. Eriti kiirelt on tõusnud töötuskindlustusmaks, mis on negatiivselt mõjunud nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Oleme harjunud pidama end madala maksukoormusega maaks, kuid juba enne 2009. aasta tõuse polnud see päris nii.

Eurostati andmetel oli 2008. aastal Eestis tööjõu maksustamine (33,7%) kõige kõrgem Balti riikide seas ning kõrgemal suurest osast uutest liikmesriikidest, jäämata palju maha Soomest (41,3%) ja Rootsist (42,1%). Ohu märk on see, et näiteks Inglismaal on tööjõu maksustamine tunduvalt madalam - 26,1%. Selline maksustamise tase pole jätkusuutlik, olgu Eesti hea maine eesrindliku reformijana nii tugev kui tahes.

Siin võib loomulikult vastu vaielda ning ütelda, et aga muudel aladel on maksud Eestis väikesed. Päris nii see paraku pole. Võttes näiteks tootmise maksustamise, siis ka siin on Eesti paraku üsnagi esirinnas. Mis aga veelgi hullem - kui peaaegu kõikides Euroopa maades on kriisi ajal tootmise maksustamist kärbitud, siis Eesti on väheste hulgas, kus maksukoormus on selgelt tõusnud. 2008. aastal oli see 12,1%, 2009. aastal aga juba 14,9%.

Nagu näha on Eesti oma kunagisi konkurentsieeliseid oluliselt kaotanud. Rahvusvahelised uurimisasutused on sellist olukorda hinnanud üheselt - kõrge maksutase toob kaasa majanduse aeglasema kasvu ning väiksema huvi uute töökohtade loomise vastu - kõrged tööjõumaksud muudavad selle lihtsalt väheatraktiivseks.

Nii on kõrged maksud ja tööpuuduse tase omavahel tihti peaaegu üksüheses korrelatsioonis.

Seetõttu tuleb IRLi arvates maksukoormust vähendada mitte võimaluse korral, vaid igal juhul. Siit lähtuvad ka IRLi lubadused maksupoliitika alal, mida pole küll palju, kuid mis see-eest on konkreetsed:

- töötuskindlustusmaks tuleb hiljemalt 2014. aastaks alandada kriisieelsele tasemele, alustades sellega 2012. aastal;

- 2012. aastal tuleb sotsiaalmaksule seada ülempiir;

- hariduskulud tuleb vabastada erisoodustusmaksu alt, andes ettevõtetele võimaluse investeerida oma töötajate paremasse haridusse.

Loomulikult ei piisa majanduse käimalükkamiseks ainult nendest sammudest. Maksukoormust alandamata pole majanduskasvu Eestis paraku loota.

Muinasjutud progresseeruva tulumaksu imelisest mõjust võiks jätta nende rääkijate südametunnistusele.

Ühetaoliselt tulumaksult progresseeruvale pole maailmas veel ükski riik läinud, selle sammu täpseid mõjusid on seetõttu raske hinnata. Vaadates aga, mida on kaasa toonud progresseeruvalt tulumaksult ühetoalisele minek, võib eeldada, et vastupidine samm ei suurendaks, vaid vähendaks laekumisi riigikassasse, pidurdaks majanduskasvu ning suurendaks tööpuudust.

Seetõttu vajab Eesti küll tõesti maksureformi, kuid mitte maksukoormuse tõstmise, vaid selle langetamise suunas.