Eurotsooni mured ja Eesti

Väike Eesti on maailma meedias praegu tähelepanu all, mida on võimalik korrata ainult skandaalide või vapustuste korral. Teema on riigirahandus, mistõttu ka vastava ala ministri artikkel on tavalisest nõutavam. Esitatavates küsimustes on imetluse sekka ka imestust. Olles ise käitunud ebareeglipäraselt ja laenulõksu vältinud, piirame oma vabadust ja astume ühendusse, mida vaevab võlakriisis. Kas meie saavutus ei too mitte kohta uppuval laeval?

Sõltumatust, mida euroga kaotada, pole meil olnudki, tunnistasime juba krooniga 1992. aastal. Meil oli tarvis stabiilsust ja majanduse ankrut, mitte hüplevat rahakurssi või nukupankade ja nende kaudu toore turumajanduse riiklikku rahastamist. Oma raha on suurte riikide luksus, aktiivset rahapoliitikat pole olnud mõtet etendada. Et sama kehtib Euroopa riikide kohta üldse, tunnistas Euroopa Liit hiljem.

Praegu vormistame oma sisulist majanduslikku kuuluvust ühendusse, millega meil on enamik kaubandussidemeid, mille valuutas oleme võtnud laenud ja teeme endale märkamatagi igapäevaseid tehinguid. Olukord, kus ekspordi ja impordi summa on poole suurem kui SKP, jätab rahvusvaluutale vaid emotsionaalsed argumendid.

Aga emotsioonid on tugevad ka euro pool, sest majanduses on tuntus ja usaldus suured väärtused. Krooniga oleme küll laeva küljes kinni, aga väljas, külmas ja märjas. Kui niikuinii kaasa kõigud, on sees ja soojas siiski mõnusam. Turuemotsioon on seda vahet hästi tajunud 2009. aasta lõpust, mil saime maailma ja koju sõnumi kaudu, et me rahandus on kontrolli all ning kuiv istekoht on meile jõukohane. Just sellest peale mõõdame majanduses kasvu ning kvartal hiljem algas ka tööpuuduse langus.

Eurolaeva uppumist ei ole realistlik uskuda, ja tuleb arvestada, et nii tema sees, küljes kui ka külje all uputaks ühtmoodi. Eurosse on investeeritud tohutult poliitilist tahet, usaldust ja raha. Temas on suur hulk kultuurilist visiooni ja geopoliitikat. Keegi ei soovi konkureerivaid devalveerimisi ega kujuta ette euroala võlakoorma tõttu lahkumist. Refinantseerimisraskustes riigi intressid ja laenu põhisumma ainult kasvaksid sellest. Sama palju raskem oleks tsooni jääjatel laene tagasi saada.

Kuigi riikide väljaostmine on aluslepingutega välistatud, on ka solidaarsus Euroopa põhiväärtusi. Seepärast ei kõhelnud meiegi 2002. a allkirjastamast ELiga liitumislepingut, mille olulisimaid punkte oli ühisraha kasutuselevõtt nii ruttu kui võimalik. Meie esimene võimalus on 2011. Muud väited on naeruväärsed, see on kriteeriumidega süvitsi tegelemisel ainult kinnitust leidnud.

Aga kriis eurotsoonis on tõsine asi. Kriisi piirid lihtsalt ei kattu euroala omadega. Mitte-euro riigid sattusid hätta varem ning mitte tsoon, vaid üksikud riigid on tegelikus hädas. Tsooni enamus on toetaja rollis, ja seda ka tsooniväliste riikide jaoks.

Euro on olnud stabiilseim valuuta, on suuruselt maailma teine ning tema keskpank selgelt hinnastabiilsuse kaitse mandaadiga. Keskmine inflatsioon tema ajaloos on 1,9%. Euroala võlatase on lähenemas 90%-le (USAs 100% kandis, Jaapanis üle 200%. Dollar on (kroonides) odavam kui 1992. Tõsi, ühe valitsusega on otsuseid lihtsam langetada kui 17ga, siiski on turud euro suhtes üliemotsionaalsed. Viimati olid nad seda kevadel, aga meenutagem suve, kus räägiti liigselt tugevnevast ja eksporti takistavast eurost.

Igatahes on lühiajalisem mure turge rahustada ja toetada üksikuid raskustes riike, et usaldus piirkonna vastu taastuks ning laenud riikidele odavneksid. Pikaajalisem mure Euroopas on konkurentsivõime, võlgadele rajatud heaoluriigi jätkusuutmatus ja nõue struktuurireformideks.

Euroopa majandusareng ja poliitika annavad siiski positiivseid märke ja kasvuprognoose on ülespoole korrigeeritud. Riskid on seotud riikide rahandusega. Kõikjal seepärast kärbitakse ja tõstetakse ka makse. Eestil on siin selge eelis, aga meie saatust sõltub palju partneritest.Üldaktsepteeritud mudel, mida küll avaliku arvamuse nimel ka korrigeeritakse, on käibemaksu tõus. Räägitakse kasvusõbralikust maksustruktuurist, mis on kinnisvaramaksu ja tarbimismaksude eelistamine ning tulumaksu jt tööjõumaksude alandamine. Rõhk on õiges kohas, riikide kodutööl.

Võlakriisi haldamiseks on Euroopas palju vaeva nähtud. Pärast Kreeka abilaene on loodud alaline kriisi-haldusmehhanism mahuga 750 mld eurot, mille keskmeks on 440 mld Euroopa Finants- ja Stabiilsusfond (EFSF). Fond on riikide garantiiga turult laenu võtja ja hädas riikidele nende tõusnud intressimääradest odavama kursiga edasi laenaja. Iirimaad juba toetatakse. Katse fondi kõigile laenajaks ja "eurobondide" emiteerijaks teha on seni tõrjutud. Fondi laiendamise soov IMFi algatusel ei leidnud samuti toetust ning tema enda kinnitusel saab ta hakkama ka suuremate väljakutsetega.

Tulevik pole muidugi pilvitu. Probleemid garanteerijate reitingu järgi AAA saamisega on lahenenud laenu mahu piiramisega. Kriitiline küsimus on abisaajate arvu kasvu vältimine. Tähtis on rõhutada, et laenud valitsustele on tingimuslikud, sõltuvad laenaja kodutööst, mistõttu tervenemine on realistlik ootus. Eesti hakkab abis osalema eurotsooni jõudes. Tegu on garanteerimisega, mis toob ka intressi ning vaevalt võlgu jäämisega lõpeb.

Aga küllap on õigus neil, kelle meelest ilma Euroopa Keskpanga likviidsusabita pankadele oleksid riigid kriisi vastu jõuetud. Likviidsussüstid Iiri pankadele on iseäranis suured olnud.

Kriiside ennetamise abinõud ulatuvad eelarvepoliitika koordineerimisest sekkumise, sanktsioonide ja üldisemate tasakaalustamatuste vältimiseni. Ehkki tehti meie maitse järgi ka ülemääraseid kompromisse, on see siiski arvestatav tulemus. Sotsiaalriigi kärped peaksid meiegi parteisid hoiatama. Valija peaks teadma, et parteide õilsad lubadused maksudega eelarvest sõltumatult mängida, majandus "käima tõmmata", tasuta asju ja raha jagada ei lähe läbi. Oleme Euroopast saanud sõna-sõnalise üleskutse oma eelarvepoliitikat eksportida ning euroalas on meil kaasarääkimisvõimalus täiesti uuel tasemel. Aga me peame oma rahandusega üle elama ka oma valimised ning koduse populismi uuesti põlvili suruma.