Meie jaoks on nii, et sööja on sööja, sööb ta siis idas või sööb ta läänes. Ma isiklikult olen olnud Peterburis, näitustel ka. Nii et sellised vanad inimeste tasemel mõnusad ja soojad suhted on täiesti säilinud, meie toodangut oodatakse ka ida pool ja see turg on meie mõistes täiesti lõputu. See turg on suhteliselt lähedal, nende emotsionaalne suhtumine tootesse on positiivne ja väga palju tööd on niiöelda väga vanast ajast olemas. Seda on mõistlik ära kasutada. Iseenesest ei ole päris mõistlik kõiki mune ühte korvi panna. Aga see osatähtsus siia või sinna - ma ausalt öeldes ei näe küll mingit põhjust piirata eksporti ühel või teisel suunal. Pigem on ikka niipidi, et uksed avali! Mida avatumad me suudame olla, seda paremini me kaupleme. Sest ka sealtpoolt on saada rida tooraineid, mis on oluliselt odavamad meie turuga võrreldes. Nii et see kaubavahetus põhimõtteliselt soodustaks iseenesest paremat konkurentsivõimet, see tähendab, ka paremat hinda. Sest konkurentsivõime on alati parem, kui hinnatase on madalam, siis su kaup läheb ludinal. Aga kui hind on kõrge, siis topi ühele, topi teisele, läheb hapuks kätte. Nii et madalam hinnatase on tegelikult ettevõtjale väga mugav müümise seisukohalt. Kui keegi mingisuguse kalli nudina kuskil ära müüb ja siis maru õnnelik on, et ühe euro asemel sai kaks eurot, siis see õnn on väga lühike, sest maht on väike.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”