Maksukoormus tuleb otsustavalt alla lüüa

Eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ja kulutusi võimaluste järgi sättida, mitte vastupidi. Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Lähiaastate põhieesmärk on selge - võlg on võõra oma, eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis. Ja seda mitte ainult aasta lõikes, vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist. Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad julgeoleku või targemaks saamise eest.

Et eelarvet tasakaalu viia ja uusi töökohti luua, tuleb Eestil oma kriisiaastatel liig kõrgeks kasvanud maksukoormus otsustavalt alla lüüa. Esmajärjekorras puudutab see tööjõumakse, mille alandamist tuleb alustada mitte "võimalusel", vaid otsekohe. Vastasel korral jääb majanduskasv loodetust väiksemaks ning "võimalust" ehk eelarve tasakaalu ei tulegi. Kolmandaks on oluline ettevõtluse arengut takistava bürokraatia selge vähendamine. Seda ühelt poolt üldist asjaajamist lihtsustades ning ettevõtlussõbralikuks muutes, peamiselt aga lõpuks haldus-territoriaalset reformi ellu viies. Vajadus tugevate ja tõhusalt tegutsevate omavalitsuste järele on kõigil teada - aeg oleks end kokku võtta ja reform lõpuks ära teha.

Need ja mitmed teised sammud on meie praeguse suuna hoidmiseks vajalikud ning möödapääsmatud. Samas kipume unustama, et vaid olevikule mõeldes kipume tegelikult minevikus elama. Üritades lihtsalt saavutada kriisi-eelse Eesti taset, avastame peagi, et oleme vale eesmärgi seadnud. Eesti peab astuma samme majanduse ümberseadistamiseks kõrgema lisandväärtusega toodangu suunas, on see siis IKT või mingi muu uue majanduse haru. See omakorda eeldab muutusi haridussüsteemis ning seda mitte ainult selle ülemises otsas, vaid alumistest astmetest alates. IKT-õpe tuleb muuta läbivaks, mitmekordistades samas IKT-spetsialistide hulka, muutes meie haridussüsteemi rohkem avatuks ning rahvusvaheliseks ja käivitades IT Akadeemia.

Peaksime mõistma, et on viimane aeg üle saada alaväärtuskompleksist ja pidevast hirmust maailma ees. Oleme astunud õigeid ja vajalikke samme oma julgeoleku tagamiseks. See tähendab paratamatult, et oleme elanud kellegi mõju alt vabanemise ja teistega liitumise nimel, see tähendab aga ikkagi kellegi teise jaoks. On aeg omade jaoks elama hakata. See arusaam peaks meile andma julgust avatumalt maailmasse suhtuda - nii seda enda juurde lastes kui ka ise maailma minnes. Hiljutisel "Tuulelohe lennul" võeti üles vajadus suurema toetuse andmiseks maailma pürgivale rahvuslikule kapitalile. Ekspordi toetamine ja välisinvesteeringute siiameelitamine on kahtlematult olulised tegevused, kuid Allan Martinsoni sõnul üsnagi iganenud poliitika. Kui Eesti tahab tõesti jõukaks saada, peab ta panustama hoopis Eesti ettevõtete maailma minekusse, mis aga eeldab tõsiseid ümberkorraldusi haridussüsteemis ning senisest tunduvalt aktiivsemat välismajanduspoliitikat, ka uutel turgudel. Eesti diplomaatide tööle pole siin midagi ette heita, küll vajavad aga olulist kaasajastamist neile antavad instruktsioonid ja juhendid.

Kokkuvõttes sõltub Eesti edu ju ikkagi sellest, millised me ise oleme. Peaksime aga tõsiselt mõtlema, kas muidu viks ning viisakas, autoriteete kummardav ja nende soove silmist lugev, samas vinguv ja virisev Kiir on ikka see eeskuju, kelle poole peaksime pürgima. Või on targem olla rohkem elurõõmsa ning hakkaja Tootsi või vähemalt tasakaaluka ja põhimõttelise Tõnissoni moodi. Sest maailmas ei löö läbi mitte lakutud viiemehed, vaid rõõmsad ja värvikad tegelased.