Majandus vajab õigusrahu, õigusselgust ja õiguskindlust

Kokasaatest võib saada inspiratsiooni õigusloomeks! Õpetlik oli vaadata telekokk Jamie Oliveri kohtumist peaminister Tony Blairiga, kus arutati võimalusi muuta Inglise koolide lõunamenüüd tervislikemaks ning vähem õppurite ülekaalu põhjustavaks. Blair pakkus välja, et ta räägib ettevõtjatega ning annab neile tähtaja koolivõrguga kokku leppimiseks ja kui paari aasta jooksul ei ole tulemusi saavutatud, siis peab valitsus hakkama koolilõunate kvaliteeti seadusega reguleerima. Eeskujulik näide sellest, kuidas muutusi ühiskonnas on võimalik saavutada dialoogis, mitte üksnes seadusega lajatades. Paari aasta eest suutsid Eesti õlletootjad riigi õhutusel kokku leppida kange õlle tootmise ja reklaamimise piiramises. Preisilikku seadusriigi traditsiooni kummardavas Eestis hakkavad sellised meetodid alles juurduma, kuid valitud tee on kindlasti õige.

Kui ma aasta eest kirjutasin, et Eesti vajab õigusrahu, tekkis elav arutelu. Nüüdsed riigikogu valimised andsid hea võimaluse valmisprogramme analüüsida ka sellest vaatenurgast, kes milliseid õigusreforme lubab. Hea üllatusena olid platvormid ses osas tagasihoidlikud. See annab lootust, et uued riigijuhid ei näe probleemide põhjusena halba seadust ning tegusaks inimeseks olemise tõestamiseks ei alustada taas seaduste ümberkirjutamisega.

Eelmise aasta lõpus Tartus toimunud õigusteadlaste päevadel arutleti, kuidas õigussüsteem peaks majandust raskes olukorras toetama ja edasi aitama. Ootuspäraselt oli ettevõtjatel seisukoht, et nad loodavad seaduste püsivust. Kui riigihangete seadust on juba kolm versiooni, siis aina uued terviktekstid süvendavad hoolimata headest kavatsustest majanduskeskkonna ebastabiilsust. Riik peab seaduste luudele praktika toel liha kasvatama ja nõustama nende rakendamisel, mitte pidevalt "restarti" tehes. Ettevõtjad ootavad 20aastaseks saanud õigussüsteemilt õigusselgust ja õiguskindlust. Ootavad selgust seaduse tekstis ja selle rakendamisel ehk ettevõtja ning näiteks maksu- ja tolliamet peavad seadusest ühte moodi aru saama. Ootavad kindlust, et riigi seaduseks vormitud lubadused kehtivad, ja seda ka kriisiaegadel. Viimaste aastate rasked otsused käibemaksu tõstmisel, pensionimaksete edasilükkamisel jms on olnud põhiseaduslike väärtuste proovikiviks ja parlament sai siin ka oma õppetunni. Ei saa ju väita, et õiguskindlus tähendab seda, et ükski maks ei tõuse, kuid kodanikud ja ettevõtjad ootavad seadusandjalt edaspidi hea õigusloome tavade järgimist. Hea õigusloome eeldab, et vahetult enne lõpphääletust riigikogus ei lisata eelnõusse puukidena põhimõttelist laadi ja teist valdkonda puudutavaid muudatusi, et õigusloome protsessi kaasatakse asjasse puutuvad isikud, analüüsitakse kavandatavate muudatuste mõju ja jäetakse piisav aeg jõustumiseks ning et ebavajalikuks osutunud seaduseelnõu läbisurumise ainsaks ajendiks ei ole algataja kartus saada tembeldatud luuseriks.

Üle-eelmisel nädala võeti riigikogu viimase otsusena ilma erilise avalikkuse tähelepanuta vastu Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018. See oluline dokument annab lootust rahulikumaks õigusloomeperioodiks. Loodetavasti viib järgmine riigikogu ellu õigusaktide planeerimise ja mõjude eel- ning järelhindamise kavad. Seaduste halduskoormuse mõõtmisse tuleb suhtuda palju tõsisemalt. Pealtnäha lihtne aruandluskohustus võib põhjustada ettevõtlussektorile miljonitesse eurodesse ulatuva lisakulu. Näiteks on välja arvestatud, et kohustus teavitada riiki vakantsetest töökohtadest maksab tööjõukuluna ettevõtetele kokku aastas 1,5 miljonit eurot. Üks väljakutse kogu Euroopa ees on õigussüsteemi lihtsustamine. Ülereguleerimist (ning ka ülekriminaliseerimist) kohtab Eestis igal sammul ja seda eriti seaduste rakendusaktides. Õigusest paremat arusaamist peab teenima selle kodfitseerimine ehk sarnaste seaduste üheks kirjutamine, kui selleks on õige aeg ning valdkonna valukohad on selgunud. Hea näide on vastuvõetud majandusseadustiku üldosa seadus. Ühtlustamisvajadust demonstreerib vast olukord, kus sanktsioon isikuandmete seadusvastase töötlemise eest on mitu korda kõrgem kui tööohutusnõuete rikkumise eest.

Ettevõtjad ootavad õigusrahupakti sõlmimist uute võimukandjate poolt. Õiguskorra stabiilsus on ühiskonna turvalisuse üks aluseid. Loomulikult, õigussüsteem nagu riikki ei saa kunagi valmis, kuid praegu piisab siin masinavärgi timmimisest ja kohendamisest, mitte pidevalt uute mudelite väljalaskmisest.