Talumise hind talumatult madal

"Tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustus ja kinnisasjade omanike võimalus saada hüvitist talumiskohustuse täitmise eest on aeg-ajalt tõusnud avalikuks teemaks. Vastavat õiguslikku regulatsiooni on kritiseerinud kinnisasjade omanikud, kes ei pea talumiskohustust õiglaseks seoses väga väikese talumistasuga, mida kinnisasja omanikul on võimalik tehnorajatise omanikult nõuda," nendib advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous partner Arne Ots.

"Kui muidu elamuehituseks sobilikul kinnistul laiutab ehituskeelutsooni kehtestav kõrgepingeliin, siis kehvemal juhul võib kinnistu väärtus olla ümmargune null või isegi negatiivne, sest kasutu maatüki eest tuleb maamaksu ikka tasuda," viitab Pindi Kinnisvara juhatuse esimees Peep Sooman teisele valupunktile ja lisab, et eraomaniku õnnetus võib samas olla tehase või suure logistikakeskuse õnn, mille eksisteerimiseks on lausa hädavajalik piisav elektri, gaasi või kanalisatsiooniga varustatus ning nende rajatiste puudumisel ei saaks ettevõte antud kohas eksisteeridagi.

"Aga ega ilma tehnorajatisteta saa ükski püstkojast moodsam ehitis kaua hakkama ning kuskilt peab ju vesi, elekter ja küte hooneni jõudma," sõnab Sooman.

Õiguskantsler Indrek Tederi hinnangul aga peab tehnovõrkude talumiskohustus olema praegusest kõrgem.

Otsa sõnul teeb asja keeruliseks see, et tehnorajatiste ehitamise, kasutamise ja neist tulu teenimisega seonduvad paljude isikute sageli vastandlikud huvid ning avalik huvi, kusjuures kõik osapooled peavad kaitstud olema.

Kehtiva regulatsiooni järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui see toimus enne 1999. aasta 1. aprilli ning rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides, selgitab Ots. Kui olemasolev rajatis nendesse kriteeriumitesse ei mahu ja asjaosalistel tehnorajatise suhtes kokkulepet ei ole, on maaomanikul õigus nõuda selle kõrvaldamist või leppida kokku selle ümberpaigutamises kinnisasjal tehnorajatise omaniku kulul.

"Seda juhul, kui see on tehniliselt võimalik," lisab Ots.

Uute tehnorajatistega rohkem probleeme. Advokaadi sõnul on olemasolevate tehnorajatiste talumisega praktikas probleeme ja tõsiseid vaidlusi vähem kui kavandatavate tehnorajatistega. Näiteks hiljuti jõudis avalikkuseni maaomaniku ja Eleringi vaidlus seoses Tartu-Viljandi-Sindi kõrgepingeliini rajamisega. Üle selle maatüki on juba nõukogude ajast tõmmatud kõrgepingeliin ning maatüki omanik on sellega seotud piiranguid aktsepteerinud. Elering otsustas elektriliini rekonstrueerida ning selle ka mitu korda võimsamaks teha, millega maaomanikule kaasnenuks piiranguvööndi mitmekordistumine.

Piiranguvööndis aga on praktiliselt igasugune tegevus keelatud. "Arusaadavalt maaomanik mingeid täiendavaid piiranguid oma maatükile ei soovinud, mis lõppes sellega, et Elering pöördus kohaliku omavalitsuse poole maatükile sundvalduse seadmiseks. Sundvaldus kui seadusest tulenev piirang võimaldanuks Eleringil liiniehituseks vajalikku ehitusluba taotleda," selgitas maaomanikku esindav advokaadibüroo Glikman ja Partnerid vandeadvokaat Risto Rüütel. Maaomanik andis asja kohtusse ning ning tänu ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määrusele ei ole võimalik maatükil alustada kõrgepingeliini ehitustöid.

Tõendamiskohustus tehnorajatise omanikul. Ots viitab, et uute tehnorajatiste puhul peab nende rajaja alati tõestama, et see on vajalik avaliku teenuse osutamiseks, seda pole otstarbekas mujale ehitada ning rajatisest tulenev kitsendus kinnisasja omanikule ei ole oluliselt suurem kui avalik huvi tehnorajatise vastu.

Rüütel möönab, et praktikas on selletaolistes vaidlustes nõrgemal positsioonil maaomanik.

Läbirääkimised maaomanikega on iga liiniehituse juures selle loomulik osa, kus Eleringi eesmärk on jõuda mõlemaid osapooli rahuldava lahenduseni. Näiteks, kui uue liiniga kaasneb tuntavaid lisanduvaid piiranguid, nagu liinikaitsevööndi laiendamise käigus metsa mahavõtmine, siis oleme maaomanikele pakkunud selle eest ka kompensatsiooni, mis ületab seaduses ettenähtud hüvitisi. Sundvalduse seadmist on kasutatud viimase võimalusena, siis kui läbirääkimistega pole mõistliku aja jooksul võimalik kokkuleppele jõuda ning selliste juhtumite arv moodustab üks protsent kõigist trassile jäävatest kinnistutest.

Infrastruktuuriprojektide puhul on alati väga oluline leida tasakaal avalike hüvede ja eraisiku õiguste vahel.