Maasse kaevunud üllatus

"Kogu protsess sai alguse 2003. aastal, kui hakati kokku panema arhitektuurikonkursi tingimusi," meenutas muuseumi juhataja Mairo Rääsk. "Esiotsa platseerus praegune lahendus - arhitektuuribüroo Salto kavand - konkursil teisele kohale, ent arutelude käigus otsustasime lõpuks siiski just selle lahenduse kasuks. Projekteerimisega saime valmis 2008. aasta suvel, siis algas ehitamine. Avasime mullu suvel."

Maastik kujuneb arhitektuuriks. Maasse kaevunud muuseumikompleksi kallutas eelistama just lahenduse uudsus ja omanäolisus. "Maastikuarhitekuurselt on tegu väga erilise objektiga," sõnas Rääsk. "Ka arhitektuuriajaloolane Ingrid Ruudi toonitas, et kui tavaline Eesti maastikuarhitektuuri printsiip näeb ette, et keskkonda peaks muutma võimalikult vähe, siis siin on olukord vastupidine: ühelt poolt on maastik täiesti ümber kujundatud, sest kompleks kaevandati maa sisse, teisalt aga on lähtutud looduslikust reljeefist ja piirkonna loodusest, nõnda et üldpilti on häiritud võimalikult vähe."

Külastajad on põnevil. Analoogseid maasse kaevandatud keskkondi Eestis just palju ei ole - ilmselt on ka uudne ja isikupärane lahendus muuseumi külastajaid jõudsalt juurde toomas. Talvisel ajal on ekspositsiooniala mattunud lumehangedesse. "Põhine külastusaeg on ikkagi maist oktoobrini. Mullu külastas meid 32 500 inimest. Loodame, et meid leitakse ka tänavu üles," rääkis Rääsk. "Siin on küllalt põnevaid ja aktiivseid tegevusi ka korduvkülastajale alates ajaloolisest teeruumist ja lõpetades vigurivända rajaga, kus sõitmist ja liiklemist harjutada. Hea muuseum ongi niisugune, kus küll kohtutakse minevikuga, ent õpitakse ka midagi uut." Ehitust rahastas 40 miljoni krooni ulatuses Euroopa Regionaalarengu Fond, 7 miljonit kulus lisaks 15% omaosaluse katteks.

Maanteemuuseumi ekspositsiooniala on jagatud kaheks: siin leidub nii mahukas ekspositsiooniväljak kui ka puhkeala.

Üheks kõige põnevamaks ekspositsiooniala osaks on siinkohal nn ajalooline teeruum. Külaline saab pilgu heita erinevatele teekatetele läbi aja, olgu siis tegu sootee roigaste või kruusaga. Teekatted ei ole ajas ega ruumis aga teadupärast mingi eraldiseisev nähtus. Sestap on need ümbritsetud sobiva kontekstiga.

Sootee veeres on kasvukoha leidnud vaevakased ja sootaimestik, pinnastee ääres kõrgub omaaegne 5,5 meetri kõrgune verstapost. Nõnda on kogu väljapanek jagatud ajastute, Eesti erinevate piirkondade eripära ja konteksti silmas pidades.

Teeruumi ääristavad aiatüübid erinevatest aegadest, mööda vilksatab nii tuttavlik, 20. sajandi algusest pärinev telefonipost kui ka 1966. aastast pärit omaaegne Kuusalu bensiinijaam. "Eks see ole külalisele omalaadne ajarännak, siin näeb, kuidas aeg ja keskkond on arenenud," sõnas Rääsk.

Külaline saab pilgu peale heita ka teekatendite ristlõigetele läbi aegade ning uurida liiklusmärkide väljakul, kuidas on liiklusmärgid ja teetähised viimase saja aasta jooksul muutunud.

Ekspositsioonialal on tähtis koht ka masinate väljakul: omases keskkonnas teerull on tegevuses tee rullimisega, kruusa tõstva ekskavaatori juht aga näib vaid korraks tööpostilt lahkununa.

"Masinad on välitingimustes vastu pidamiseks konserveeritud, kaetud õlide ja vahaga," rääkis Rääsk.

Puhke- ja ekspositsiooniväljak on ühendatud 1884. aastast pärit Eesti vanima terasest maanteesilla Vati silla keskfermiga. Puhkeala ise võimaldab ka aktiivset askeldamist: siin asuvad mänguväljak, piknikuplats, liikluslinnak ning kaherattalistele sõidukitele mõeldud vigurvända rada.

Maanteemuuseumi näitusekeskkonna Teeaeg üheks tõmbenumbriks on arhitektuuri-ja ehitushuvilisele külastajale kahtlemata efektse graafilise betooni kasutus. E-Betoonelemendi valmistatud fotod betoontahvlitel illustreerivad ja kannavad infot eri ajastute kohta.

"Kujundajate soov oli luua keskkond, mis mõjuks, otsekui oleks tegemist kuskilt avastatud vanade räsitud filmikaadritega," rääkis Rääsk. "Kujundajad soovisid, et pildid ei tungiks liialt esile. Kõige parema mulje saab graafikat eemalt vaadeldes."

Graafiline betoon omandab vastavalt ilmale ka eripalgelise näo - vihmase ilmaga on kujutis tuhmim, selgel suvepäeval kontrastsem. "Kõik külalised uurivad, et mis ja kuidas. Valmistamisel võeti appi soomlaste tehnoloogia. Eestis on fotode kasutamine betoonil sel kujul esmakordne," lisas Rääsk.