Koduomanike maamaksuga koormamine ebamoraalne

2009. aasta suvel võttis riigikogu IRLi ja Reformierakonna toel vastu maamaksuseaduse muudatused, mis võimaldavad kohalikel omavalitsustel koduomanikud maamaksust vabastada. Erinevate kitsendustega rakendas seda õigust kolm kohalikku omavalitsust: Jõgeva, Rae ja Harku. Juba esimese kahe nädala jooksul registreeris oma elukoha Harku vallas ligi 80 inimest. See näitab, et maamaksuvabastus on inimeste jaoks oluline küsimus. Paraku, nagu näete, on selliseid koduomanike maamaksuvabastusi kehtestanud vaid üksikud omavalitsused. Osa omavalitsusi on hakanud lausa koduomanike maamaksu tõstma.

Eriti suur maamaks rõhub Tallinna koduomanikke. Nii tõstis 2008. aastal Tallinna volikogu maamaksu hüppeliselt, misjärel koduomanikud hakkasid saama 2,5 korda suuremaid maamaksuarveid. Ülisuur maamaks ei puuduta ainult eramajade omanikke, vaid ka korteriomanikke. Näiteks Tallinna kesklinna, Kadrioru ja Kalamaja korteriomanikel tuleb sageli maksta sadu eurosid maamaksu aastas.

Eesti on koduomanike ühiskond, üle 90% inimestest elab enda või perekonna valduses oleval kinnisvaral. Avalik võim peab soodustama kodu omamist, mitte selle eest karistama. Ühelt poolt kodu ei ole taandatav pelgalt kinnisasjaks, vaid sellel on laiem ühiskondlik väärtus, teiselt poolt näitab statistika, et oma kodu omamine on ka majanduslikult kõige efektiivsem eluviis.

Löögi all põlisasumid. Maksuõiguse ühe põhiprintsiibi kohaselt ei tohi omandimaks sundida omandist loobuma, praeguse kõrge maamaksuga on seda põhimõtet rikutud ja löögi alla on sattunud just põlisasumite elanikud. Õigusriik eristub seadusriigist sellega, et igal kehtestatud regulatsioonil on eesmärk ning seadusel, ka maksuseadusel, mõte. Maa maksustamise eesmärk ei ole erinevalt levinud väärarusaamast seotud konkreetsete avalike teenuste pakkumise, näiteks kanaliseerimise lõpule viimisega. Õigusteooria kohaselt peaks maamaks soodustama maa tõhusamat kasutamist ja toimima maa müügi elavdamise vahendina. Samas seadus, mille eesmärk on elavdada kodude müüki, on ühiskondlikult destruktiivse iseloomuga. Maamaksu kasutamine kodude müügi elavdamise ja maa tõhusama kasutamise eesmärgil on kohatu meetod. Eesti sotsiaalse taustsüsteemi juures on tegemist ebaproportsionaalse meetmega, mis suurendab sotsiaalset ebaõiglust ja vähendab jätkusuutlikkust.

IRL lubas valimiseelses lepingus kodanikele, et kodualuse maa maks kaotatakse. Miks me seda taotleme? Esiteks, riik oma maksupoliitikaga peab aitama inimestel kodu omanikuks olla, mitte seda karistama maksustamise kaudu. Teiseks, kodu maamaksust vabastamine kergendab inimeste kodu omamisega seotud kulusid.

IRL on selle seisukoha eest seisnud pikka aega. See oli meie üks olulisi seisukohti ka koalitsiooniläbirääkimistel. Koalitsioon leppiski kokku, et alates 1. jaanuarist 2013. aastal kaotatakse Eestis tiheasustusega kohtades kodude maamaks 1500 ruutmeetri ja hajaasustuses kuni 2 hektari ulatuses. Seaduseelnõu määratleb tiheasustusena linnas, vallasiseses linnas, alevikus ja alevis asuva maa ning hajaasustuses asuva maana mujal asuva maa. Maamaksu vabastuse puhul on lisaks nõutavad veel kaks tingimust: sel maal peab asuma elamu ning maksumaksja elukoht vastavalt rahvastikuregistri andmetele.

IRLi seisukohalt ei ole selline koduomanike maamaksudega koormamine mitte ainult ebanormaalne, vaid ka ebamoraalne. Kui inimene on juba korra teinud suure kulutuse kodu ostmiseks, siis ei ole riigil ega ka omavalitsusel moraalset õigust hakata kodu maksustama. Praeguse maksimaalse määra - 2,5% - rakendamisel, mida paljud omavalitsused ka kasutavad, peaks oma maa väärtuse tagasi maksma 40 aastaga. Seega on koduomanik muudetud rentnikuks omal maal ning seda tuleb muuta.

Meie seadusemuudatus jätab koduomanikele kätte aastas ligikaudu 17 miljonit eurot. See on reaalne ja mõõdetav samm, et vähendada inimeste kodukulusid. Koalitsioon on põhimõttena kokku leppinud, et omavalitsuste tulude puudujääk , mis tuleneb seaduse jõustumisest 2013 aastal, kaetakse riigieelarvelistest vahenditest. Kas seda tehakse tulumaksu omavalitsusele suunatud protsendiosa tõusu, muu maksuõigusliku meetme või muu rahalise otsusega, see pannakse paika 2013. aasta eelarve menetlemisel.