Ravimite hinnad surve all

Osa arstegi on täheldanud, et majandussurutise ajal jätavad patsiendid hulga ravimeid välja ostmata ning seda vaatamata odavaima ravimi eelistamise kampaaniale, kirjutas Äripäeva väljaanne Meditsiiniuudised.

26. mail toimus Meditsiiniuudiste seminar "Ravimi hind. Eri osapoolte huvid ja lahendused". Seminaril ei keskendutud siiski ainult ravimite hindadele, vaid ravimikasutusele erinevate osapoolte vaatenurgast.

Riigi ja tootja kompromiss. Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütel andis ülevaate ravimite hinnakokkulepete kujunemisest ning ütles, et tegemist on riigi ja tootja kompromissiga. Rüütli sõnul on kehtivate hinnakokkuleppe lepingute maht väga suur - 900 0000 pakendi kohta 300-400 kehtivat lepingut.

"Suurim erimeelsus hinnakokkuleppe juures on hind," möönis Rüütel. Ta rääkis, et selle määramisel on aluseks sama ravimi hulgiostuhind teistes riikides ja alternatiivide hinnad. "Kulutõhusus on peamine, mida rahandusministeerium hindab. Nad on teinud korduvalt ettepanekuid, et tuua see kriteerium pingereas ettepoole," rääkis ta.

Müügiloa hoidja ei taha Rüütli sõnul hinda alla lasta ja toob sageli põhjenduseks valuutakursi kõikumise ja erinevad soodusmäärad. Samuti tuuakse argumendiks väike tarbijaskond, kõrge omahind ning asjaolu, et kõik teised riigid juba hüvitavad nimetatud ravimit.

Rüütel leidis siiski, et väike rahvaarv ei ole kuigi tõsiselt võetav väide. Pigem on probleemiks inimeste ostujõud.

Ta jagas seisukohta, et ravimite hinnal ei ole omahinnaga mingit pistmist. Ta lisas, et iga uus ravim ei pruugi olla alati varasemast kõrgema hinnaga. "Oluline asjaolu, millele hinnakokkuleppe puhul keskendutakse, on ravimi kliiniline väärtus ja sellest saadav lisaväärtus. Samuti peab iga kokkulepitud hind kolmandatele osapooltele põhjendatud olema," ütles Rüütel.

Tõstamaa Tervisekeskuse perearst Madis Veskimägi leidis, et tulemusliku ravi aluseks on usaldus kolmnurgas, kuhu kuuluvad patsient, arst ja apteeker. "Arst peab lähtuma alati põhimõttest mitte teha kahju," meenutas Veskimägi põhitõde.

Veskimägi peab patsiendile ravi määramise juures väga oluliseks apteekri tööd, kes peaks kindlasti selgitama, et inimesele on määratud ravim talle pandud diagnoosi põhjal.

Veskimägi tõdes, et ravimi hind on väga oluline. "Krooniline haige peab kohe ravi alguses endale teadvustama, kui palju ta kuus ravimitele kulutada saab." Arst aga peab patsiendile selgitama, et kroonilise haiguse ravi kestab kogu elu ning sellele kuluv raha tuleb püsikulude hulka arvata.

Haigekassa ravimipeaspetsialist Erki Laidmäe kinnitas, et haigekassa on üks osapool, keda ravimi hind väga huvitab, kuid ühe kululiigi osakaalu muutus saab toimuda vaid teise arvel.

"Ravimikulu osakaal haigekassa eelarves on üsna suur - kaks miljardit krooni. Samuti kasvavad pidevalt haiglas kasutatavatele ravimitele kuluvad summad," rääkis Laidmäe.

Omaosaluse pärast mures ka riik. Laidmäe lisas, et omaosaluse suurus on ka riigi jaoks oluline murekoht, kuna patsiendi rahulolu ravikindlustusega on üks eesmärk, mida haigekassa saavutada püüab. Lisaks möönis ta, et liiga suur omaosalus võib saada takistuseks ravi jätkamisele.

Ravimitootjate liidu juhi Riho Tapferi sõnul hakkavad ravimitootjad edaspidi igal aastal avalikkusele esitlema uute registreeritud ravimite kättesaadavuse protsenti (WAIT-indikaator). "See on murekoht, mille puhul saaks küllalt kiiresti muudatusi teha. Selleks sammuks ei ole vaja palju raha ega ülemäära palju inimesi," selgitas Tapfer, kelle sõnul on nende eesmärk saada Eesti Euroopa keskmiste hulka.

Tema hinnangul on Eesti ravimipoliitikas kõige olulisem uute ravimite kättesaadavuse parandamine ja patsiendi suure omaosaluse vähendamine.

OECD raport on nagu ähvardus, mis meenutas ühte teist riik. Usun, et arst ja apteeker tahavad kulutusi kontrolli all hoida. See on ametnike usaldamatus, kui leitakse, et arstid on äraostetavad ja apteeker pole motiveeritud müüma odavaimat preparaati. Apteekritel on ravimite hindade alandamisel oma osa, kuid see pole imevits.

Kolme kuu ravimid võiks kirjutada ühele retseptile. See oleks korraga kallim, kuid pikaajaliselt ilmne võit. Samuti kui kirjutada kroonilistele haigetele suuri pakendeid, tuleks see kordades odavam.