Üle võimete elamise valus õppetund ja lõppvaatus

Nii euroalas kui ka väljaspool on mitu suure võlakoormaga riiki, kes peaks turgude usaldamatust Kreeka ja Portugali vastu võtma äratuskellana - viimane võimalus koduriigis asjad ise korda saada. IMFist ja EFSFist raha küsimisega loobute ka suuresti oma otsustusõigusest. Struktuursed reformid ja tulude-kulude tasakaalu viimine tuleb teha nii ehk naa, parem juba ise kui teiste näpunäidete järgi, ja märksa valusamalt. Eesmärk ei saa olla vaid defitsiidi viimine 3% piiresse - seegi on jätkuvalt ülekulutamine. Üle 60% SKPst võlakoormaga riikide eesmärk peab olema laenujäägi vähendamine. Vastasel korral vähenevad defitsiidid, kuid jätkuvalt kasvavad võlakoormad, mis võib lüüa välja uutes võlakriisides.

Probleemi olemus ei peitu üksnes turgude usaldamatuses, vaid selles, et selleks on antud põhjust - laenatud on rohkem kui tagasimaksevõimekust paistab ning iga defitsiidis aasta toob laenukoormat aina juurde. Kummaline on kuulda süüdistusi reitinguagentuuride suunas, justkui näitaksid nad olukorda liialdatult halvana. Sama hästi võiks reitinguagentuure süüdistada selles, et suures võlakoormas ei nähta tihti piisavat põhjust reitingu langetamiseks ning hätta on sattunud ka väga kõrge reitinguga riigid. Ehk teisisõnu - reitinguagentuuri süüdistamine on nagu peegli sarjamine iseenda ülekaalulisuses.

Pigem riigirahanduste kui euroala kriis.

Võib lõputult vaielda, kas euroalas kokkulepitud mehhanismid on küllaldased, et turgusid rahustada ja võlakriisis riikidega kokku lepitud programmid piisavad, et nende rahandus taas jätkusuutlikuks muuta. Lihtne on kritiseerida, märksa raskem asjakohast alternatiivi pakkuda. EFSF ja ESM on eurotsooni riikidele küll kulukad ettevõtmised, kuid suure tõenäosusega on alternatiivid kulukamad. Keegi ei soovi, et kõige suurema võlakoormaga riikide maksejõuetus kanduks edasi teistele riikidele ja pankadele ning põhjustaks üldise usaldamatuse ja rahaturgude halvatuse.

Ülemaailmse finantskriisi vallandas ühe keskmise Euroopa riigi suuruse bilansimahuga investeerimispanga kokkukukkumine. Siit ka põhjus, miks Euroopa liidrid ei naudi sooja suve, vaid otsivad lahendusi, et võlakoormaga riigid jalule aidata. Erinevalt matemaatikast ei vii majanduses samad tehted alati samade vastusteni ja vajadus leida 17 riigile - nii abi saajad kui andjad - sobilik lahend, teeb tehted vägagi keerulisteks.

Et võlakriisiga tegelevad eurotsooni liidrid, jätab mulje, justkui tegemist on eurotsooni kriisiga ja euroga on midagi fundamentaalselt lahti. Täpsem on öelda, et tegu on riigirahanduste kriisiga osas riikides ja euroala ühise katsega neid aidata. Probleem ei ole niivõrd euros, kuivõrd üle võimete elamises osas eurot kasutavates riikides. Ja - kui lõpuni aus olla - siis mitte ainult. Riike, kelle võlakoorem on 100% lähedal või üle, leiab ka väljastpoolt eurotsooni küllaga. Nagu ka eurotsoonist korras riigirahandusega riike.

Eesti roll.

Eelmise nädala The Economistist võis lugeda järjekordset artiklit, kuidas Eesti on kriisi ajal vastuvoolu ujudes teinud õigeid otsuseid ning võib nüüd euroala kiireima majanduskasvuga ja kõige kiiremini kahaneva töötusega riigina lootusrikkalt tulevikku vaadata. "Tere tulemast, uus Põhjamaa", öeldi loo lõpus ja küllap tundis seda lugedes uhkust iga eestlane. Aga sellest uhkusest jääb uue finantskriisi puhkedes paraku väheks ja peame tegema kõik, et kogu Euroopa majandus põhineks kindlal vundamendil. Läheduses on Euroopa konservatiivseima eelarvepoliitikaga ja taas kiirele kasvule pööranud majandustega riigid, kuid on väga vähe tõenäoline, et suudame olla pikalt edukad ka siis, kui kaugemad naabrid ja kaubanduspartnerid maksejõuetuse piiril ägavad.

Siit ka põhjus, miks kõikide riigikogu fraktsioonide ja komisjonide esindajad on otsustanud konsensuslikult Eesti osalemise EFSFis ja ESMis. Konsensus ei tähenda samas arutelu puudumist. Alati on rõhutatud, et mistahes laenude refinantseerimisest on tolku üksnes siis, kui tegeletakse laenukoorma üle pea kasvatanud otsustega.