Püha Graali otsinguil

Üheks Richard Wagneri kõige meisterlikumaks ooperiks peetava "Parsifali" teeb eriliseks kaunis muusika, maailmatasemel tippsolistid, esituskoha erilisus ja see, et teost esitatakse Eestis esimest korda.

Spetsiaalselt Noblessneri valukotta planeeritud lavastuse toob välja tõeliselt kirev rahvusvaheline seltskond. Nõnda on lavastaja Nicola Raab tulnud Saksamaalt, lavavõitluskoreograaf Ran Arthur Braun on pärit Iisraelist, kunstnik Robert Innes Hopkins Inglismaalt ning valguskunstnik David Cunningham Šotimaalt. Osatäitjaid on nii USAst, Austriast, Saksamaalt, Soomest, Inglismaalt kui ka Eestist.

"Parsifal" on sümbolitihe ja hoolikat jälgimist nõudev ooper, mille sisuline pool on võrdselt kaalukas selle muusikalise keerukusega. Mastaapsetele ambitsioonidele kohaselt on Noblessneri valukojas ooperi ettekandmiseks valminud suur lava, kus Parsifali ja Püha Graali lugu arenema saab hakata.

Tegevustik hõlmab keskaegseid rüütlilegende ja kristlikku sümboolikat laiemalt. Lavastaja sõnul ei maksa selles sisalduvat kristlikku kihistust siiski üle hinnata, sest tema sõnul on selles rikkalikus materjalis samavõrd kajastatud autori vaimustus nii budismi kui ka Schopenhaueri filosoofia vastu.

"Kui teosesse süveneda, siis ei saa seda üheselt tõlgendada, sest selles on palju erinevaid sümboleid nagu kõigis Wagneri teostes. Ooperi viimane lause "Olgu õnnistatud meie lunastaja" jätab lahtiseks, kes on lunastaja. On see Parsifal, Amfortas, Jumal või teadmine, et Jeesus ei surnud asjatult inimkonna pattude eest?" mõtiskles Raab.

Igatahes pingsat kaasamõtlemisvõimalust pakub "Parsifal" kindlasti, kuna erinevalt levinud vormist, mille kohaselt on ooperi süžee küllaltki kindlalt kulgev ja tegelased algusest lõpuni üheselt määratletavad, selles teoses tegelased arenevad. Ooperi kolme vaatuse sisse mahub nii palju materjali, et see võtab pea kirjuks.

Otsapidi ajalukku ja legendidesse mattuv lugu suhestub Raabi lavastuses tänapäevaga, puudutades üldinimlikke ja aktuaalseid teemasid. Ooper räägib inimlikkusest ja inimeseks olemisest, mis on ajatult olulised mõisted.

See, et ooper just Noblessneri valukojas ette kantakse, annab Raabi sõnul "Parsifalile" erilise näo. "Olen alati tahtnud lavastada mahajäetud tööstushoones. Tallinnas on meil tegemist väga omapärase esinemiskohaga, mis muudab kogu lavastuse eriliseks," arvas Raab.

Vaatamiseks-kuulamiseks peab varuma terve õhtu. "Parsifal" on pikk, kahe vaheajaga ooper. Ometi on see nii sisulises kui ka muusikalises mõttes nii haarav, et tüdimust seal tekkida ei saa. "Teadvusta endale, et ooper on pikk, kuid tule kohale ja lase end toimuval kaasa viia. Piisab sisu kokkuvõtte lugemisest, et olla võimeline kogema ooperi erinevaid tasandeid," väitis Raab.

"Parsifal" tuleb Eestis ettekandele esimest korda. Wagneri ooperitest on Estonias varem kavas olnud "Lendav hollandlane", "Lohengrin", "Tannhäuser" ning "Tristan ja Isolde". "Parsifal" etendub Noblessneri valukojas vaid neli korda.