Põllumajandustoetused tuleb kaotada või tarbijale jagada

Esmaspäeval riigikogus uut ametivannet andes ütles president Toomas Hendrik Ilves, et Eestil on moraalne õigus küsida suuremaid toetusi. "Eestil tuleb koos oma liitlastega taotleda õiglast kohtlemist. Kui oleme suhteliselt vaesema riigina läinud rikkamatele appi, siis on meil ka moraalne õigus küsida ühisest eelarvest suuremaid, tegelikult aga võrdsemaid toetusi," rääkis Ilves.

Milleks toetused? On neid üldse vaja? Nad ju mitte ei tekita konkurentsi, vaid hoopis tapavad seda - kes oskab projekte kirjutada (osta), saab konkurentsieelise. Samas peab mõni, kes küll hea oma põhitöös, aga turult lahkuma. Sest kõhnuva kaukaga tarbija ostab odavamat, mis sellest, et see kusagil teises Euroopa otsas toodetud.

Toetuste kaotamine oleks kasulik ka põldureile. Eriti neile, kes praegu ühisest europotist vähem saavad, näiteks Eesti põllumeestele. Nii ütles üks kolmapäeval Euroopa maja ees meelt avaldanud põllumeestest, Harjumaa kartulikasvataja Jaak Vackermann Õhtulehele, et Eesti põllumees kahtlemata võidaks toetuste kaotamisest. "Mina kartulitootjana mäletan aega, kui Poolas levis ringmädanik ja meie taimekaitseinspektsioon keelas Poola kartuli sisseveo. See otsus mõjutas märgatavalt minu sissetulekuid," kirjeldas Vackermann.

Kahjuks on siiski kindel, et ükski oma koha pärast muretsev Euroopa poliitik ei julge nii radikaalset otsust vastu võtta.

Aga toetaks siis tarbijat! Jagaks noodsamad toetused hoopis otse tarbijale? Ja tarbija siis ise vaatab, millist põllumeest oma ostuga toetab. Mõelgem, põllumajandustoetusteks läheb Euroopa Liidu eelarvest peaaegu 40% ehk 55 miljardit eurot aastas. Arvestades, et Euroopa Liidus elab ligikaudu 500 miljonit inimest, teeb see aastas umbes 110 eurot inimese kohta. Ühest küljest polegi nagu palju, eriti mõne kõrgepalgalise vallalise ja väljas sööva linnavurle seisukohast vaadatuna, kuid ise süüa tegevale perele oleks sellest küll abi.

Kuidas toetus täpselt tarbijate vahel laiali jagada, kas anda lihtsalt raha, võtta kasutusele tšekiraamatud või magnetkaardid, ning kas toetuse eest saaks osta mida iganes või üksnes kodumaal toodetud toidukaupa, on juba valikute küsimus. Ja pigem tehnilist laadi valikute küsimus. Mõte jääb ju samaks - kui tarbija otsustab, millist kaupa ta toetuse eest ostab, annab ta sellega konkurentsile hoopis hoogu - kehvem sai jääb letile ning selle tootnu peab elu üle järele mõtlema hakkama.

Igatahes on kindel, et midagi tuleb muuta, sest ühisel turul ei ole võimalik toota, kui sisend- ja kokkuostuhinnad on sarnased, toetused erinevad aga mitu korda.