Liberalism päästaks

Euroopa Liit sunnib Kreeka mis tahes referendumil hääletama nii mitu korda ja senikaua, kuni "õige" otsus käes. Seega pole referendum küll see, mis ELi ehmataks. Šokeeris hoopis miski, mis oli ammu teada, kuid millest ei räägitud - vigurda raamatupidamises palju tahad, millalgi tuleb hetk, mil majanduslik tegelikkus sisse murrab. Kolmapäevaks oli eurotsooni tootmisindeks PMI langenud 2009. aasta, kriisi aja tasemele. Uudisteagentuurid märkisid analüüsides lihtsalt: mängimine numbritega elu alul küll ei muuda, aga pikapeale suudab reaalmajanduse segadusse ajada küll. Tänase olukorra on eurotsooni-ELi rahandusjuhid meile ise kaela rääkinud, konsulteerinud ja tippkohtunud.

Viga on süsteemis. Viimane tippkohtumine ei saanudki anda midagi head, kuna kavandatud abinõud jätsid endiselt puutumatuks kriisi tekitanud süsteemi. Euroopa kui terviku reaalmajandusest ei räägitud. Võlgade suur korstnasse kirjutamine, uute võlakirjaostude kindlustamine (vaikivalt eeldatakse, et nad lähevadki hukka!) baseerub eeldusel, et euroraha süsteem ja ELi eelarvelised praktikad jäävad olemuselt endiseks. Ühesõnaga, nad jäävad taastootma kriise seni, kuni ei tehta midagi tõelist - devalveeritakse, kiirendatakse inflatsiooni, taastatakse rahvuslikud valuutad kas või osaliselt, luuakse kullastandardil uus ja korralik euroraha vms. Ma ei väida, et mõni neist on parim abinõu, küll aga seda, et euroreformi mastaap peab olema nimetatud abinõude mõõdus. Parandamatud optimistid Ahto Lobjakas ja George Soros eksisid, kui ütlesid, et eurotsooni liidrid on samade probleemide juures tagasi nende hullemal kujul juba kusagil 3-4 kuu pärast. Aitas nädalast. Ning Kreeka referendum on vaid kooruke, tootmisindeksid on iva.

Eurotsooni juhtide kohtumise häda polnud see, et probleeme ei teatud või et langetati valesid otsuseid, vaid see, et probleemidest vaadati mööda, kirjutati dokument, mis kubiseb fraseoloogiast: "jätkame täie otsustavusega", "tõhustame täiendavalt", "tervitame" Hispaaniat, Itaaliat, abiprogrammi, pankade rekapitaliseerimist. "Kinnitame pühalikult" (inglise keeles solemnly!) võlgu maksta… taevakene, kas seda tuleb siis valitsustel hakata uuesti pühalikult tõotama? Näidake audiitorit, keda see veenaks.

Asi on tõsine. Nimelt otsustati edaspidi eurotsooni kuuluvate riikide tippkohtumisi korraldada vähemalt kaks korda aastas. Milleks? Eurotsoon ei ole eraldiolev poliitiline moodustis, tal pole omaette võetuna mingit juriidilist jõudu või staatust - eurotsooni eristab EList vaid ühine raha. On loogiline, et euroasju ajavad vastavate riikide rahaministrid. Järelikult tulevad valitsusjuhid kokku selleks, et teha seda, mida normaalse, vabal turul ja liberaalsusel baseeruva rahapoliitikaga ei juhtu. Seega on kokkusaamiste sügavam mõte selles, et hakata juhtima eurotsooni mitte rahanduse ja majanduse, vaid poliitika ja bürokraatia reeglite järgi. Mis aga on kujunenud kriisi tegelik põhjus. Hiina agentuur Xinhua väljendabki oma skepsist teemal "kas sellist Euroopat tasub aidata?" üleeilses analüüsis: eurokriisi taga on poliitika ja süsteem.

Liberaalsuse hukk. Varemgi on palju kordi mööndud: kogu euroraha häda on olnud see, et ta käivitati poliitilise idee nimel ja vabaturulise ning rahandusliku loogika kiuste. Eurooplastena võime vabandada end sellega, et me lootus ühisrahale oli siiras, meie unistus oli puhas ja Uue Ilusa Ühtse Euroopa Aade oli õilis. Aga kas see õigustab meid kordama sama viga ka täna? Kas tohime jätkata majanduse ja rahanduse surumist poliitilise suva alla eriti veel olukorras, kus solidaarsuse idee ise on hakanud muutuma kahtlaseks ja majanduse sotsialistlikele rööbastele tagasiviimise idee ilugi on kadunud? Viimase tippkohtumise loosungitest ja raamatupidamistrikkidest koosnevas lõppdokumendis pole sõnagi, mis viitaks liberaalsusele ja turumajanduslikule loogikale. Kuna tegemist on poliitilise dokumendiga, võib teda ka poliitiliselt hinnata: on astutud samm majanduse riikliku kontrollimise, sotsialismi ja plaanimajanduse kasvatamise ja seega siis - reaalmajanduse edasise ahistamise teed.

Valikud. Meie valikud mängitavas tragikomöödias on minimaalsed. Aga seda enam tänagem oma vedamist: võib olla oli just Eesti peaministri meelekindlalt kirjutatud kiri see viimane otsustav tilk, mis ei lasknud kasvatada neid summasid, mida eurokriisi lahendamise ettekäändel juba niigi tuulde on visatud. Sellega me päästsime muidugi ka oma raha, aga kaudselt teistegi eurooplaste raha. Need, äralubatud summad on muidugi sama hästi kui läinud: mis hundi suus, see hundi kõhus, ja keegi juba märkis, et eurotsoonis on alati neid, keda me aidata saame. Küsimus on mujal: kas me nüüd lõpuks märkasime, et turumajandus on väga reaalne asi ja vajab kaitset? Sest sotsialistlikul Euroopal võib jõukus ühel hetkel lihtsalt otsa saada.